Keskerakond on tunnetatud paratamatus
Kui juba õpetajatest haritlaskond sellele reeglile allub, siis küllap juba kogu ühiskond. Inimesele meeldib, kui teda lahkelt vastu võetakse ja temaga nõustutakse. Inimesele on omane mingist mõttest põlema minemine ja sageli juba mõne päeva pärast maha jahtumine ning käegalöömine. Nii lähebki talle väga korda, et tema vaimustusele kaasa elatakse. Pole väga tähtis, kas pärast ka asjast asja saab.
See ammune näide tuli mulle meelde, kui lugesin Janek Mäggi hiljutist kirjutist ja mõtlesin Tallinna võimumängude peale. Sest miks mitte valida Keskerakonda, kui selle liikmed eesotsas esimehega käivad vähemalt enne valimisi minu kui valija ees kintsu kaapimas ja hundiratast viskamas. Ja kui vaja, räägivad minuga ka vene keeles. Nii saab minugi pisike eksistents vahetevahel suurema tähenduse ja võin ennast tähtsana tunda.
Aga osade jaoks olen ma nii tähtsusetu, väike ja rumal, et nad ei pea minu kintsu kaapimist vajalikuks ega väärikaks. Sähke, mul pole siis teid ka vaja! Sel juhul lähen kindlasti Keskerakonda valima, et oma solvumist manifesteerida.
Keskerakond on nagu hästi organiseeritud maffiaperekond. Tsentraalne juhtimine on kindlalt paigas, perekonda võetakse vastu vaid võimekaid tegijaid (muu rahvarämps võib ka statistiks tulla, aga sellel on õigus vaid tegijatele aplodeerida), omasid ei unustata ka siis, kui obroki korjamine on kellegi trellide taha viinud ning vabanemisel leitakse talle taas vääriline amet.
Savisaare kaadripoliitika on alati olnud väga hea. Ja kaadrid otsustavad kõik. Tallinnas tundub olevat taas nõuka aeg, mil oli ainult üks partei. Kõik, kes tahtsid ühiskondlikult aktiivsed olla, pidid paratamatult selle partei liikmeks astuma. Oled tegija — astu pardale. Kuula korralikult sõna ja saad parajal määral autonoomiat ning pirukast tüki — suurema või väiksema.
Tundub, et järjest enam inimesi on hakanud seda paratamatust tunnetama. Paratamatust, et ükski teine jõud ei oska, ei suuda või ei taha tallinlastele meeldida. Ja selleks on vaja kompromisse teha. Elu ongi ju üks suur kompromisside tegemine. Elan ise vaid kaheksa korteriga majas, aga ühistu koosolekul ei saa ma sugugi oma tahtmist ning pean osade inimestega ka vene keeles rääkima.
Kes siis on need teised jõud Tallinnas?
Esmalt muidugi Reformierakond. Keda või mida see erakond esindab? Üldiselt on vastus, et ettevõtjaid. Aga kui lugeda ajakirjandusest ärimeeste sõnavõtte, siis jääb küll mulje, et juba ammu ei esindata ettevõtjaid ning ka maksupoliitikaga on eesti ettevõtete jätkusuutlikusele karuteene osutatud. Tundub, et Reformierakond esindab vaid majandusteadlase Milton Friedmani noorpõlve majandusutoopiat, mille too majandusteadlane ise hülgas, aga mille katsepolügooniks kogu Eesti tahetakse teha.
IRL? Ei olegi aru saanud, mis imeloom see on. Endine Eesti kõige soliidsema ülikooli rektor on pandud kaitseministriks, sest kuna sõda meil lähiajal karta pole, siis on see parajalt tähtsusetu koht „poisile“ õppimiseks. Aga võta näpust — sõda tuli. Sõda sammastega. Isiklikult tunnen Tartu Ülikooli lõpetajana ebamugavust, et Aaviksoo ei ole selles erakonnas vääriliselt hinnatud.
Sotsid? Peaks nagu olema suur side rahvaga ja ametiühingutega, aga justkui ei ole. Sotsid tunduvad nii intellektuaalsed, et nende palav armastus rahva vastu ei jõua adressaadini. Hiljuti avastasin hämmeldusega, et minu vaieldamatu lemmikõppejõud ülikoolipäevilt Peeter Kreitzberg (pedagoogika) juhib spordiühingut. Äkki ikka püüaks õpetajaskonna seas (keskklass) oma teadmiste ja tegemistega poolehoidu võita? Näiteks organiseerides õpetajaskonnale kaitset Tõnis Lukase süüdimatute eksperimentide vastu.
Ja kes siis veel Tallinas võimule pürgib? Lihtsaim vastus on, et ei keegi.
Hendrik Normann manitses meid hiljuti, et kes valima ei lähe, see riskib sellega, et teda hakkavad valitsema lollid. Ta jättis lause teise poole ütlemata. Nimelt, et kes valima lähevad, need riskivad samaga. Aga mina lähen siiski valima ja mine sina ka.
