Keskerakond kui Venemaa käepikendus
Pole saladus, et Moskva püüdis aastaid luua siin üht ja ühendavat Vene parteid, ütleb Mihkelson. „Nagu teame, kõik katsed nurjusid suuremaid jälgi jätmata. Juba enne Riigikogu viimaseid valimisi loobus Kreml vanast taktikast, võttes sihikule hoopis mõjusama jõu — Eesti Keskerakonna. President Putini sidemehe Sergei Stepašini Eestis-käik 2002. aasta lõpul ning kohtumine toonase Tallinna linnapea Edgar Savisaarega fikseeris lõplikult uue “strateegilise liidu”.”
Mihkelson osutab, et riigikogu valimised 2003. aasta kevadel tõid suure pettumuse mitte üksnes Keskerakonnale, vaid ka nendele panustanud Kremli strateegidele. „Moskva lootus sekkuda aktiivsemalt Eesti ellu veel enne Euroopa Liidu ja NATO laienemist luhtus. Mõlema poole “hingamine” taastus sõna otseses mõttes alles 2004. aasta aprillis, mil Keskerakonna esimees väisas valimistejärgset Moskvat. Kohtumisel Venemaa riigiduuma ning poliitilise moodustise Ühtne Venemaa juhi Boriss Grõzloviga ei varjatud suurt vastastikust sümpaatiat. Grõzlov koguni kuulutas bütsantslikult, et Keskerakond on ainus partei Eestis, kes mõistab, kuidas Venemaaga asju ajada.”
Pärast seda kevadist vojaaži, mille üksikasjadest eelistas Edgar Savisaar vaikida, ilmus avalikkuse ette plaan sõlmida Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahel koostöölepe, meenutab väliskomisjoni esimees. „Euroopa Parlamendi valimiste eel jäi see siiski soiku ning on üles võetud alles nüüd. Kui kõik läheb kavade kohaselt, kirjutatakse homme paberile alla.”
Võib ju küsida, et mis siin ikka muretseda, nendib Mihkelson. „Paraku on olukord tõsisem kui illusioonidest pimestatud Keskerakonna juhid mõista tahaksid. Keskerakonna välissekretär Mailis Reps on öelnud, et nende jaoks ei lõpe Euroopa Euroopa Liiduga. Tore, kuid euroopalik poliitiline kultuur ei ole siiski kummipael, mida omatahtsi venitada.”
Sõlmides koostööleppe Ühtse Venemaaga, astub Keskerakond Mihkelsoni sõnul väga libedale teele. „Esiteks on selge, et poliitilise ühenduse Ühtne Venemaa puhul ei ole tegemist mitte klassikalise erakonna, vaid Kremli administratsiooni sõnakuuleliku käepikendusega. Nii nagu Kremlis, nii mängivad ka Ühtses Venemaas juhtrolli endiste Nõukogude repressiivorganite kõrged ohvitserid.”
Lõimides ennast Ühtse Venemaaga, tunnustab Keskerakond autoritaarset võimu Venemaal ning agressiivset välispoliitikat naabrite suunas, rõhutab Mihkelson. „Pole mingi saladus, et Ühtne Venemaa toetab keskvõimu tugevdamist ning poliitiliste vabaduste likvideerimist, sõnavabaduse lämmatamist, sõda Tšetšeenias, vähemusrahvuste õiguste piiramist, ettevõtlusvabaduse takistamist ja nii edasi.”
Riigikogu väliskomisjoni esimees tõdeb, et Ühtne Venemaa on Kremli ustava tööriistana sekkunud naabermaade siseasjadesse eesmärgiga suurendada Venemaa mõjuvõimu kuni liitriigi taastamiseni välja. „Üks selle rühmituse liidreid Sergei Šoigu, unistab siiralt veel lähiaegadel Nõukogu Liidu piiridesse mahtuva riigi taastamisest. Ukrainas toimuv on vaid kõige esileküündivam ning ilmekam näide Ühtse Venemaa ideoloogide ja liidrite, näiteks Moskva linnapea Juri Lužkov, sekkumisest teise riigi siseasjadesse. Sarnast sekkumistaktikat on kasutatud Kasahstanis, Valgevenes, Gruusias, Moldovas ja teistes riikides.”
Eesti ja teiste Balti riikide suveräniteeti vaidlustav riigiduuma 23. novembri avaldus “Baltimaade vabastamise 60. aastapäevast” valmistati ette ning kiideti heaks Ühtse Venemaa eestvedamisel, osutab Mihkelson ja lisab, et alles paar päeva tagasi ilmus uudis, mille järgi tuleval aastal suunatakse SRÜ ja Balti riikides elavate kaasmaalaste toetuseks 125 miljonit krooni. „Võib eeldada, et päris paras summa on mõeldud ka Eestile, kuna tuleval aastal leiavad siin aset kohalikud valimised.”
Näib, et Keskerakonna juhid ei pea neid ohumärke miskiks, kirjutab Mihkelson. „Võib karta, et sellise leppe peaideoloogidele pole oluline Eesti julgeolek ning iseseisvus. Tegelik huvi asub mujal — rahas ning võimus. Edgar Savisaar hurjutas hiljuti Soome ajakirjanikele antud intervjuus Eesti valitsust, et sellel puuduvat idapoliitika. Tundub, et Savisaare ettekujutus idapoliitikast pole midagi muud kui põhimõttelage omakasupoliitika. Sobing Ühtse Venemaaga igatahes sellise kahtluse tekitab.”
