Kes on tuntud Eesti kirjanik Andrei Ivanov, kelle nimi on paljude eestlaste jaoks üsna tundmatu?

Andrei Ivanov on sündinud 24. detsembril 1971 Tallinnas. Pärast keskkooli töötas keevitajana laevaremonditehases, lõpetas Pedagoogilise Instituudi vene filoloogia erialal. Töötas valvurina. Elas aastaid Taanis ja mujal Skandinaavias. Naasis Eestisse 2004 ning tegeleb nüüd püsivalt kirjutamisega.

Tema romaan “Hanumani teekond Lollandile” on ilmunud vene (2009 ja 2010), eesti (2012) ja saksa keeles (2012). Romaan “Peotäis põrmu” ilmus eesti keeles (2011)."Loomingu raamatukogu" sarjas ilmus 2010. aastal "Minu Taani onuke. Tuhk".

Andrei Ivanovi loomingut on avaldatud ajakirjades "Vikerkaar", "Tallinn", "Võšgorod", "Uued Pilved", "Novõi Žurnal" (New York) ja "Zvezda" (Sankt-Peterburg). Romaan "Hanumani teekond Lollandile" ja jutukogu "Kopengaga" pälvisid Eesti Kultuurkapitali vene kirjanduse auhinna (vastavalt 2010 ja 2012), "Hanumani teekond Lollandile" jõudis kirjandusauhinna Vene Booker finalistide hulka (2011), "Peotäis põrmu" võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise preemia (2009), nagu ka lühiromaan "Kriis" (2010).

Teose "Harbini ööliblikad" eest pälvis Ivanov tänavu Venemaa kirjandusauhinna NOS, millega kaasneb 700 000 rubla suurune rahaline preemia.

Ivanov kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu. Ivanov ütles kaks aastat tagasi Eesti Ekspressile antud intervjuus, et kuulumine Eesti Kirjanike Liitu tähendab talle rohkem kui kodakondsus. "Tore, kui oleks võimalik sellist passi saada: Eesti Kirjanike Liidu liige, rahvusvahelise kirjanduse kodanik!"

"Mina isiklikult olen nagu krokodill, kui midagi huvitavat näen, napsan ära ja peidan vetesügavusse. Näiteks hiigelsuure iseloomukäntsaka, mille olen röövinud täiesti võõralt inimeselt autobussis – lebab mu lauasahtli põhjas, aga inimene ise ei tea midagi. Ja nii iga päev. Mõni kirjutab nagu prassides, mõni kraabib palukesi kokku, aga süüa tahavad kõik," kirjeldas kirjanik toona iseennast.