Kes on kriisiaja kangelased? 95-aastane proua, 11-aastane laps, laotöölised, emad ja isad...

 (68)
Koroonaviirus kuressaares, saaremaal
Foto: Irina Mägi

PERH-i osakonnajuhid võtavad hetke, et vastata pea võimatule küsimusele: kes õigupoolest on need kangelased, kellele peaks praegu, kui kriis leevenemismärke näitab, aitäh ütlema?

PERH-i operatiivstaabi liige ja juhatuse esimees Agris Peedu kinnitas, et kangelasi on palju. Näiteks uue viirusega haiglasse tulnud patsiendid. „Nägime, et nad on ehmunud, sest meedias kirjutatakse sellest õudusjutte ja nad on teadmatuses. Püüdsime abistada neid meie arstide ja õdede selgituste kõrval ka meie psühholoogide kaudu. Meie kangelane on 11-aastane poiss, kes tuli meile pärast avariid raske traumaga, kellel tuvastati koroonaviirus ja kes on juba kodus taastumas,” lausus Peedu.

Ta nimetas kangelaseks ka 95-aastast koroonapatsienti, kes läks rõõmsatujulisena koju haigusest taastuma.

„Meie kangelased on need, kes COVID-19 patsiente ravisid, sest nad riskisid, olid peredest eemal ja pidid nendes isikukaitsevahendites tunde vastu pidama. Meie kangelased on laopersonal, kes menetlesid vajalikke isikukaitsevahendeid kümneid kordi suuremas koguses ja topeltkiirusel. Ja meie kangelane on loomulikult meie kiirabijuht dr Arkadi Popov,” tunnustas Peedu.

PERH-i infektsioonikontrolli talituse juhataja dr Mait Altmetsa jaoks on kriisiaegsed kangelased eelkõige eesliinil töötanud inimesed. „Samuti hanke- ja laotöötajad, kes ei lasknud tekkida olukorral, kus oleks pidanud isikukaitsevahenditest puudust tundma,” tunnustas ta.

Seotud lood:

PERH-i erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kristiina Põld tunnustas kõiki Eesti elanikke, kes võitlesid kodus püsides viiruse leviku vastu.

PERH-i kiirabiosakonna juhataja dr Lilian Läätse sõnutsi polnud selles kriisis üksikisikuid. Regionaalhaigla töötas ühtse meeskonnana, igaüks andis endast parima selles, mida kõige paremini oskas, ja kangelased on kõik. „Mitte ainult regionaalhaiglas. Kes on kangelane? Kangelane on see, kes läheb tervet riiki päästma. Kangelane on see, kes teeb kahekordse koguse valvetunde. Kangelane on see, kes seda kõike ohjata oskab. Kangelane on iga ema, kes käis tööl ega näinud oma lapsi. Kangelased on needki, kelle hoolde said meedikud oma lapsed jätta ja kes nende laste eest hoolitsesid, samal ajal kui emad ja isad ainult virtuaalsuses olemas olid. Kõige suuremat kangelast polnud, need on eepostes, mitte päris kriisis,” lausus Lääts.

Peedu sõnul koges haigla meeskond kriisi ajal patsientide vastutulelikkust, kui oli vaja plaanilist vastuvõttu edasi lükata või kaugvastuvõttu teha. „Me kogesime suurepärast heatahtlikkust, meile on saadetud puuvilju, komme, vett, mahla, kohupiimakreeme, lilli ja muud. Oleme selle eest väga-väga tänulikud. Kogesime oma majas suurepärast tiimitööd. Viiruskriis andis ka mingitele teemadele tõuke: katsetada drooniga Hiiumaalt testide mandrile toimetamist ja laokaupade jaotamiseks roboti kasutamist, saime kiirelt töösse e-õppe võimaluse meie töötajatele,” vastas Peedu küsimusele, mida koroonakriis regionaalhaiglale õpetas.

Altmetsa sõnul näitas kriis, et haiglas on suurepärane meeskond, kes on valmis muudatused kähku ette võtma ja ära tegema. „Kriis andis suurepärase kogemuse, kuidas lahendada olukord haiglas, mis pole spetsialiseerunud sellises mahus infektsiooniga haigetele. Saime ka selle kriisiga palju asju ära teha, nt e-koolituse platvormi töötajatele,” tõi Altmets esile.

„Viiruskriisis nägime, kui suurteks ohverdusteks ja kui heaks meeskonnatööks on meie töötajad võimelised. Vastutasuks tundsime, et meie jõupingutusi tunnustatakse. See oli meeliülendav,” lisas Põld.

Lääts rõhutas, et erimeelsused pandi kõrvale (polnud enam konkurente ega vaenlasi) ja üheskoos võideldi tundmatu vaenlase vastu. „Uskumatu tiimitöö ja eneseületus. Meil on staabis nii super meeskond, et neid võib lausa igatsema jääda, kui see kriis ükskord läbi saab. Dünaamika töötab. Kõik on professionaalid. Selle kriisi ajal loodud töökultuur võiks püsima jääda. Nagu meie staabijuht ütles: meid saab süüdistada ainult selles, et olime valmis hullemaks. Kriisiajal ei tee esialgne ülereageerimine nii palju kurja kui ohu alahindamine, nii et ma arvan, et me ei pea midagi häbenema. Muidugi, alati saab paremini. Eks kogemus ongi karm õpetaja: annab kõigepealt kontrolltöö ette ja siis pärast saad õppetunni,” rääkis ta.

Läätsel on hea meel, et ühiskond õppis kriisi tõttu veidi hügieenireegleid. „See oli hea õppetund selle kohta, kui lihtsasti viirused levivad ja kui lihtne on neid peatada: oled haige, püsi kodus; kardad nakkust, pese käsi.”