Kert: meie suurim julgeolekurisk on vähene patriotism

 (252)
Kert: meie suurim julgeolekurisk on vähene patriotism
Päevaleht/Pressifoto, Priit Simson

Kaitseministeeriumi nõunik Johannes Kert soovitas Delfile antud usutluses, et Venemaa mõju ja ambitsioone ei tohi kunagi alahinnata. "Julgeolekurisk Venemaalt ei ole müüt," kõlas Kerdi enesekindel hoiatus.

Kas 2009. aastal muutus Eesti julgeolek kindlamaks või mitte?

Arvan, et aastal 2009 meie julgeoleku üldine olukord eriti ei muutunud. Tõsisemaks on olukord muutunud Afganistanis. Vastase tegevuse tõttu on meil olnud kaotusi langenute ja haavatute näol. Eesti üksused on ülesanded oma vastutusalal täitnud eeskujulikult, pälvides kõrge rahvusvahelise tunnustuse. Eestil on igati põhjust olla uhked meie sõdurite lahinguomaduste üle.

Jätkuvad väljakuulutamata infosõja tunnustega rünnakud Eesti ja tema naabrite vastu. Eestist ja Lätist püütakse luua rahvusvaheliselt negatiivset kuvandit, kasutades selleks meelevaldseid tõlgendusi ajaloost ja lüües kiilu ühiskonna sisemisse ühtsusesse. Ukrainlastest püütakse maalida maailma avalikkusele (gaasi) vargarahva kuvandit, nagu eelnevalt on loodud Tšetšeenidest terroristliku rahvuse kuvand. Need on endise Nõukogude Liidu lagunemise postkoloniaalsed valud, mille käes Moskva Kreml tõmbleb. Kui kaugele need revanšistlikud tõmblused ulatuvad? See on raskesti prognoositav, kuid kindlasti on selge, et see sõltub sellest, kui kaugele lastakse asjal minna lääneriikide poolt. Siin saab ka Eesti ise mõndagi ära teha.

Meie kaitsevägi on teinud tõsiseid jõupingutusi ja kiiresti edasi arenenud just tervikliku juhtimisstruktuuri ja mobilisatsiooniga seotud valdkondades. Kaitseliidu liikmeskond on aasta jooksul kasvanud ligi tuhande uue liikme võrra. Endiselt jääb palju teha infrastruktuuri ja hangete vallas. See sõltub aga suurel määral rahastamisest ja majanduskriisi mõju on siin olnud märgatav. Siiski tuleb positiivsena märkida kaitseministeeriumi jõupingutusi Ämari õhuväebaasi väljaarendamisel.

Arvan, et üks tähtsamaid kaitsepoliitilisi saavutusi on see, et Eesti on suutnud panustada palju enam kui teised, ka meist suuremad ja rikkamad riigid NATO poliitilisse ühtsusesse. Väikerahval ei ole NATO–s palju muud panustada peale sõnapidamise. Eesti on hoidnud majanduskriisi kiuste oma riigikaitse rahastamise protsendi varem lubatud tasemel. Eesti ei ole esimeste raskuste ilmnedes põõsasse pugenud ega osutunud lihtsalt nahahoidjaks. Tõestades, et sõna pidada on võimalik, oleme NATO-s eeskujuks paljudele. Sellega muudame NATO kindlamaks julgeoleku ja kaitseorganisatsiooniks mis on lõpuks kõigi Euroopa rahvaste huvides.

Kes või mis on Eestile suurim julgeolekurisk?

Kõige suurem julgeoleku risk on apaatia, madal enesehinnang, ignorantsus julgeolekuprobleemide suhtes, minnalaskmine, koordineerimatu tegutsemine, vähene patriotism - ühesõnaga sisemine nõrkus. 

Globaalselt on ohtlik, kui demokraatlikud lääne suurriigid on seotud oma poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste ressurssidega geostrateegiliselt kusagil mujal selliselt, et meie jääme piisava julgeolekualase tähelepanuta.

Millised olid 2009. aasta arengud Venemaa sõjaväes ja eriti just osas, mis jääb Eesti piiri taha?

Venemaa kannatab samuti, nagu ka muud riigid, majanduskriisi käes. Meiega piirnevatel aladel erilisi struktuurilisi ja organisatsioonilisi muutusi ei ole. Kindlasti olid 2009. aastal märgilise tähtsusega õppused "Ladoga" ja "Zapad 2009", mille käigus treeniti tegutsemist NATO vägede vastu, s.h. taktikalise tuumarelva kasutamist.

Seoses küllaltki suurte õppustega on tõusnud vägede juhitavus ja tegevuste koordineerituse tase. Tähelepanuväärne on elektroonilise võitluse struktuuride tegevuse oluline aktiveerumine, mis seisneb eelkõige pealtkuulamise senisest suuremas ulatuses. Käesoleval aastal alustas Vene kindralstaap ka kübersõja üksuste arendamist. Samuti on Kreml asutud taastama ja arendama strateegilist ründevõimet.

2009. aastal jätkati strateegiliste mandritevaheliste rakettide katsetusi. Laevastiku arendamine, muuhulgas viitab Prantsusmaalt laevade hankimise plaan ambitsioonidele merel. Nii Musta kui ka Balti mere alla ehitatavate torujuhtmete turvamise vajadust vabandusena kasutades on võimalik kontrollida merealasid senisest oluliselt laialdasemalt. Selles kontekstis oleks huvitav kuulda näiteks Saksamaa ja teiste Läänemere riikide plaanidest torujuhtme turvamisega seonduvalt Balti mere alal.

Kuidas suhtute arvamustesse, et julgeolekurisk Venemaalt on müüt ning nad ei ründa iialgi NATO liikmesriiki?

Julgeolekurisk Venemaalt ei ole mingi müüt. Sellel aastal toimunud õppused "Ladoga" ja "Zapad" olid kõike muud kui sõbralikkuse akt NATO suunal. See oli selgelt rahvusvahelist pinget produtseerinud märgilise tähendusega s.h. psühholoogiline operatsioon. 

2008. aastal saatis Kreml väed NATO rahupartnerlusprogrammi (PfP) aktiivse liikme Gruusia territooriumi annekteerimiseks. Kremlis katsutakse järjepidevalt piire, et kui kaugele on võimalik minna ja kaugele sel korral minna lastakse. Moskvas ei ole lepitud Nõukogude impeeriumi ja Varssavi pakti lagunemisega, seal esindatud revanšistid ihkavad näha NATO lagunemist. 

Täna on jälgitav Euroopa riikide manipuleerimine energiapoliitiliselt ja nende vahel vastuolude õhutamine. Infooperatsioonidega soovitakse Euroopas tekitada lõhet Lääne nn vanade ja uute iseseisvunud Ida Euroopa riikide vahel. 

Igal infooperatsioonil on omad eesmärgid. Millises kombinatsioonis ja millal soovitakse realiseerida käimasolevate psühholoogiliste ja infooperatsioonide efektid, ei ole täna teada, igal juhul ei ole need NATO ja NATO liikmesriikide huvides. Kas sellele järgneb katse vaid mõnede NATO riikide oma mõjusfääri haaramiseks, NATO laienemise peatamiseks või midagi muud seda näitab aeg. Kui infooperatsiooniga (kombineeritud küber- ja psühholoogilise sõja elementidega) saavutatakse efekt, mille tulemuseks on näiteks riigi või grupi riikide SKP järsk langemine olulisel määral ja selle tulemusena siserahutuste puhkemine mille kaudu püütakse omakorda saavutada riigi poliitika või valitsuse muutmist, siis see on kindlasti vaenutegevus lihtsalt traditsioonilistest erinevate, uute, meile veel harjumatute vahenditega.

Mida annab meil teha, et Eesti julgeolek muutuks veelgi kindlamaks?

Defineerin riigikaitset iga kodaniku kodukaitse kollektiivse vormina. Riigikaitse algab riigiteadliku kodaniku kasvatamisega. Riigikaitse ja julgeolek tipneb järjekindla, täpse ja aktiivse välispoliitika teostamisega. Sinna vahele mahuvad väga paljud riigi julgeolekupoliitilised elemendid, milliste kõigi üleslugemine ei mahu tänase intervjuu raamesse. Esitan siiski mõned minu hinnangul kriitilist tähtsust omavad vajadused. 

Seoses 2007. aasta kevade sündmustega Eestis ja Moskva vägede kallaletungiga Gruusiasse 2008. aastal, on lõpuks saanud selgeks vajadus laiema riigikaitselise strateegia järele, kui see on olnud seni praktiseeritav. 

Ilmselt on saanud selgemaks ka see, et sisemine ja väline julgeolek ei ole kaks omavahel ressursside üle võistlevat erinevat asja, vaid on ühe terviku erinevad komponendid, mida tuleb arendada koostöös ja koordineeritult. 

Tähtis on arendada ministeeriumide ja ametkondade vaheline koostöö uuele tasandile. Arvan, et selleks on vaja moodustada valitsuse julgeoleku komisjoni alaline sekretariaat, mille tööst võtab osa ka kaitseväe esindaja ja teised juurde kutsutud eksperdid. Sellise sekretariaadi töö muudaks valitsuse julgeoleku komisjoni rolli ministeeriumide üleseks alaliseks koordineerivaks tegevuseks, mis tagab senisest optimaalsema julgeoleku ja riigikaitsealase tööjaotuse ning ressursi kasutuse.