Arnold Rüütlit ei tohi hukka mõista ega mõnitada, manitseb Kender Postimehes. “Presidendi institutsiooni peame ju ometi tingimusteta austama?”

Vaadake kasvõi eelmist Rooma paavsti, soovitab Kender, ning meenutab, et keegi ei armastanud paavsti sellepärast vähem, et tal pea tudises ja ta rääkida ei suutnud. Vastupidi.

“Kui president hakkab rahvusvahelistel kohtumistel uinuma, süljerida pintsakul, siis on Eero Rauna ja käsundusohvitseri töö see taskurätikuga kõrvaldada,” selgitab kirjamees.

Ta kutsub üles presidenti austama. „Ning kui rahvusvahelises pressis peaksid hakkama ilmuma kahemõttelised pildid meie presidendist, siis tuleb igasugune välissuhtlus lõpetada.”

Kommunistliku režiimi kuritegelikkus aga ei tähenda veel seda, et Arnold Rüütli valimine presidendiks oleks sama absurdne kui Himmleri valimine tänapäeval Euroopa Komisjoni, märgib ta.

Kender meenutab mõistujuttu rahva rumalusest: kui valida presidendiks Snaige külmkapp, siis on juba mõne kuu pärast Snaige külmiku toetusprotsent üle 50, sest tegu on ikka presidendiga. Kirjaniku arvates on tegu künismiga.

Ta on valmis kihla vedama, et kui seada valijameeste kogus üles Arnold Rüütel ja külmkapp Snaige, siis võidab ikkagi Arnold Rüütel.

Ohuks tuleks siin muidugi pidada seda, et parempoolne majandusmaffia ostab Eero Rauna üle, et ta hakkaks külmahingelise külmkapi pressiesindajaks, möönab Kender ning pöördub Rauna poole palvega: „Ära reeda eesti rahvast mitte kunagi!”

„Või oleks ikkagi parem valida presidendiks külmkapp Snaige? Vähemalt senikaua, kui juhe seinas, ei nirise sealt midagi… Ükskõik. Peaasi, et president on kogu Eesti president.”