Kender kutsub üles sõltlasi aitama

Sõltlaste abistamiseks tuleks kohe käsi ulatada ja mitte muretseda, et plaanitav rehabilitatsioonikeskus võib kinnisvara väärtust kahjustada, leiab kirjanik Kaur Kender.

Uimastite tarvitamise probleem pole eestivenelastes, vaid eesti vene lastes ja laiemalt kõigis eesti lastest, kirjutab Kender Postimehe arvamusküljel.

Ta teeb sissevaate dr Paul Downesi uurimusse „Elu heroiiniga. Identiteet, sotsiaalne tõrjutus ja HIV Eesti ja Läti venekeelsete vähemuste seas”. Kender soovitab seda lugeda kõigil, kes kardavad, et plaanitav rehabilitatsioonikeskus võib nende kinnisvara väärtust kahjustada.

„Olen 18 aastat vana ja mul pole tulevikku. Mu vanemad kaotasid töö ja neil on nii palju muresid, et minu juuresolek ajab nad endast välja. Nad ei suutnud minu eest hoolitseda, kui ma väike olin, ja nüüd käin kodus nii harva kui võimalik.

Mul pole haridust. Muidugi on see minu süü, aga kui ma olin seitsme-kaheksa-aastane, meeldis mulle mängida, suitsetada… Õpetajatel on tegemist „heade poiste ja tüdrukutega”, ma saan neist aru. Lõppude lõpuks on nende palk liiga väike ja neil on õigus minusugused unustada.

Kas arvate, et mõned minusugused oskavad eesti keelt? Ma ei oska vene keeltki vigadeta kirjutada, mis siis veel eesti keelest rääkida. Ma ei saa passi, ma ei leia kunagi tööd. Ma ei saa minna Venemaale — seal on tuhandeid töötuid.

Ma ei hooli sellest, mis juhtub homme, tahan midagi, mis aitaks unustada, et mul pole millegi nimel elada ja ma pole ühiskonna jaoks küllalt hea. Ma tean, et suren, aga nii ongi parem,” tsiteerib Kender netis kõigile vabalt saada olevat uurimust.

Kohutav, valus, nendib Kender.