Kelam: tühik Euroopa Liidu lubaduste, deklaratsioonide ja tegude vahel on praegu ohtlikult suur

 (31)
Europarlamentääride aastakokkuvõte
Euroopa Parlamendi liige Tunne KelamFoto: Andres Putting

Surve kiireteks otsusteks on Euroopa Parlamendile möödapääsmatu, kuid iga traagilist sündmust peaks tõlgendama ka võimalusena poliitikat tõhustada, arutles Euroopa Rahvapartei välispoliitika töögrupi koosolekut tulnud eurosaadik Tunne Kelam Delfile antud intervjuus.

Arutelu oli loomulikult julgeoleku ja migratsiooni teemadel. Parlamendis on nüüd "kollane" ehk kõrge häireseisund, mis on Pariisi sündmuste taustal loomulik. Praegu on üks arengujoon väga ilmne: me oleme tegelenud liiga palju põgenike ja migrantide ümberjagamisega ja administratiivsete probleemidega ning julgeolek on jäänud kõrvale. Hoiatussignaalne on olnud palju.

Kui Euroopa Liit tahaks tervikuna julgeolekuoleku osas või ka kriisis olevate Lähis-Ida ja Aafrika maade abistamiseks midagi teha, siis kõigeks selleks konkreetselt raha ei ole. Me ei tohi piirduda deklaratsioonidega, et nüüd tugevdame ja tõhustame oma poliitikat, vaid küsimus on, kas meil on selleks vahendeid. Tühik lubaduste, deklaratsioonide ja tegude vahel on praegu ohtlikult suur.

On räägitud, et sõjalise intensiivsema sekkumise asemel Süürias, tuleks Vahemerel piirid kinni panna ja kontrolli karmimaks muuta.

Piire ei saa merel sulgeda ilma olulise materiaalse panustamiseta ja riikidevahelise koostööta. Küll aga saab eeskuju võtta näiteks Hispaaniast, kel oli tõsine migratsioonisurve möödunud aastakümnel ja kes sõlmis vastavad tagasivõtulepingud Aafrika maadega, kust migrandid saabusid. Hispaania ei ole praegu löögi all ja täna soovitatigi Hispaaniast eeskuju võtta. Türgi, Kreeka ja Itaalia on siiamaani valimatult põgenikke edasi saatnud. Siin peab kindlalt toimuma muutus, aga lihtsalt öelda, et paneme piirid kinni, merepiiri ei pane niimoodi kinni. Selleks peab olema konkreetne laevastik ja seda tuleb luua ühiselt. Selleks peab olema voli ka ÜRO-lt. On lihtne deklareerida, et paneme piirid kinni, nagu tegi president Hollande Prantsusmaal. Paari tunni pärast pidi ta sõnad tagasi võtma, sest deklaratsioon ei ole tegelikult teostatav.

Seotud lood:

Aga kumb on hetkel prioriteediks, kas sõjategevuse aktiviseerimine Süürias või ikkagi merepiiri valve ja julgeoleku suurendamine Euroopa Liidus?

Ma arvan, et eri poliitilised grupid käsitlevad prioriteete erinevalt ja lõplik tulemus selgub ikkagi tuleval nädalal. Aga ühine prioriteet on selgelt see, et julgeolekut tuleb tugevdada, sest iga Euroopa Liidu liikmesriik võib olla sihikul, igaühest võib saada rünnakuobjekt. Mis puudutab julgeolekusfääri, siis välispiiride kontrolli tuleb kõigi võimalike vahenditega tõhustada. Isegi, kui oleme tublisti hiljaks jäänud, sest kümneid tuhandeid põgenikke on pääsenud Euroopasse kontrollimatult, nad ei taha end registreerida ning puudub teadmine, kes nad on. Vaieldamatu on see, et islami äärmuslased on põgenikevoolu püüdnud suunata ja on sokutanud oma võitlejaid ja agente nende põgenike sekka. Seda tuleb senisest rohkem silmas pidada olukorras, kus on konkreetsed tulemused näha.

Rääkides kolmest oluliselt punktist - sõjategevuse aktiviseerimisest, julgeoleku suurendamisest ja terrorismivastasest võitlusest Euroopas -, siis missugused on lähiajal plaanitavad muudatused?

Parlament võtab selgema seisukoha tuleval nädalal. Murepunktid on ühised, kuid fraktsioonide reageerimismeetodid ja poliitika, võivad erineda. Täiesti selge on see, et põgenikevool, nagu ka terrorism, on omavahel seotud. Mitte selles mõttes, et põgenikud tekitaksid terrorismiohu suurenemist, vaid selles, et terrorism ja võitlus Lähis-Idas on tekitanud põgenikud, mida terroristid omakorda nüüd ära kasutavad. Aga see pole algpõhjus. Algpõhjus on ikkagi see, et Euroopa Liit on jätnud Süüria kodusõja ja Iraagi lagunemise kuidagi mugavalt endast eemale, distantseerudes, ja praegu ilmselt see maksab kätte. Ameerika on kasutanud samasugust poliitikat: tõmbuda eemale, mitte otseselt sekkuda. Ja tühiku on täitnud Putin ja teised vastutustundetud jõud, kusjuures on täiesti selge, et üks oht või üks diktaatorite kamp, terroristide jõuk pole teistest parem. Assad Süürias ja Islamiriik otseselt ei võitle üksteise vastu, siin võib näha ka sümbioosi: islami äärmuslaste toodetud nafta läheb näiteks läbi Süüria, Süüria saab sellest kasu; läheb läbi Türgi piiride, siin on niisugune sümbioos, mida lihtsalt peab lahendama jõulisema sekkumisega ja poliitikaga.

Ohumärgid olid õhus juba varem – nagu varasemalt maintud – miks Euroopa Liit varem ei reageerinud? Millele loodeti?

Seda võib öelda jah, et üldise julgeoleku- ja kaitsealase ettevalmistuse osas oleks pidanud palju tõhusamalt ettevalmistusi tegema. Tegelikult, nagu ka asjatundjad väidavad, konkreetseid ohusignaale konkreetsete rünnakute kohta saadakse pidevalt, neid on massiliselt. Ja nüüd teha kindlaks need terrorirünnakud, mis realiseeruvad ja mida on ära hoitud, sellest ei kõnelda ju. See on julgeolekuorganite väga tõhus töö. Pariisis juhtunu kohta on tõesti raske süüdistusi esitada, sest inimesed enamikus olid tundmatud, kahtlusaluseid on Euroopa Liidus tuhandeid. Lisaks kehtib Euroopa Liidu hoiak, et privaatsust tuleb kaitsta ja käsitleda inimesi süütutena, kuni pole tõestatud vastupidist.

Te mainisite enne Venemaa positsiooni ja tegevust. Mis suunal liigutakse suhetes Venemaaga? Kes ja mil määral Venemaad partnerina näeb?

Jällegi siin on täiesti erinevad jõud ja suundumused, parlament ei ole kindlasti ühtne. Oht on kindlasti selles - ja see on president Putini selge taotlus - saavutada olukord, mis kehtis teise maailmasõja ajal. Putini eesmärk on teha Islamiriigist kõige suurem oht, mille tulemusena tema enda patud kahvatuksid ja teda nähtaks liitlasena võitluses Islamiriigi vastu. Õnneks ka Ameerika Ühendriikide välisministri Kerry seisukoht on väga selgelt vastupidine: nii Assadi diktatuur (kes on mõrvanud kümneid tuhandeid) kui Islamiriik (kes on tegelikult vähem inimesi tapnud) on täiesti võrdsed ja neil on omamoodi sümbioos. Me ei saa niisugust kunstlikku vahet teha. Aga oht on selgelt olemas. Jõud, ka pragmaatilised jõud, kes tahavad Venemaaga majandussuhteid taastada, kasutavad iga võimalust, et õigustada sanktsioonide lõdvendamist Ukrainas ja Ukrainaga seoses ja Venemaa tagasitoomist partnerite hulka. Küpros, Kreeka, Itaalia, Austia, Slovakkia ja muidugi Saksamaal on väga tugevad jõud, kes tahaksin Venemaaga nn normaalset majandustegevust ja suhtlemist taastada.

Kui tulla Brüsselisse kohapeale, on ka seal üsna ärev olukord, Molenbeeki linnaosa Brüsselis nimetatakse "Euroopa džihaadipealinnaks." Mida selles osas ette võetakse?

See küsimus on konkreetselt Belgia valitsuse vastutus. Iga riik vastutab sisemise julgeoleku ja vastavate operatsioonide eest ise. Minu vana kolleeg, kes on tegelenud terrorismivastase võitlusega Hispaanias aastaid, ütles, et meil pole mõtet praegu Prantsusmaad õpetada. Prantsusmaa on suurriik, tal on üks parimaid vastuluureid, tal on tugev politsei, tal on ühed suuremad sõjalised jõud Euroopas. Laske Prantsusmaa valitsusel seda lahendada. Sama kehtib ka Belgiaga. Hoiatus on selgelt saadud: Pariisi terroriakti valmistati, vähemalt osaliselt, ette ka Belgias.