“Selline ettevaatav käitumine on kriisiolukorras loogiline samm, et olla valmis stsenaariumiteks, mis loodetavasti kunagi Eestis ei rakendu ja mille vältimiseks saab oma panuse anda iga Eesti inimene, kui ta püsib kodus, järgib eriolukorra reegleid ja hoolitseb selle eest, et koroonaviirus ei leviks,” lausus tegevuspõhimõtete üks autor, Põhja-Eesti Regionaalhaigla eetikanõukogu liige dr Kristo Erikson. “Meie ühine vastutus on seista selle eest, et mõnes Eesti haiglas ei tekiks ressursside nappust ja arstid ei peaks hakkama langetama eetiliselt raskeid valikuid ja otsuseid. Omalt poolt saan kinnitada, arstidena teeme me ka kõige kriitilisemas olukorras kindlasti kõik selle nimel, et päästa iga inimese elu.”

Eetikakomiteed sõnastasid soovituslikud kriteeriumid patsientide prioritiseerimiseks katastroofi tingimustes.

Mõned olulisemad väljavõtted põhimõtetest:

  • Haiglaravi vajavate patsientide hulga plahvatuslikul suurenemisel ja ressursside äärmise nappuse korral lähtutakse tervishoiuressursside jaotamisel eelkõige sellest, et ära hoida kõige suurema kahju tekkimine. Seeläbi tagatakse suurim hüve suurimale hulgale inimestele ühiskonna tasandil tervikuna.
  • Meditsiinisüsteem käsitleb kõiki patsiente võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on COVID-19 või muu ägeda haigestumisega.
  • Varasem ravile saabumine ei anna ühelegi patsiendile eelist hilisemate tulijate ees.
  • Piiratud ressursside puhul patsientide prioritiseerimise peamine kriteerium nende ravi õnnestumise ja tulevase elukvaliteedi prognoos, mille kaalumine peab toimuma nii hoolikalt kui võimalik, võttes arvesse patsiendi aktuaalset kliinilist seisundit, kaasuvaid haigusi, tema üldist tervislikku seisundit, muid prognostiliselt relevantseid näitajaid ning patsiendi tahet.
  • Katastroofiolukorras kantakse eelisjärjekorras hoolt nende patsientide eest, kelle ellujäämise tõenäosus ja paranemise prognoos (intensiivravi järgselt) on suurem. Rolli võib mängida ka meditsiiniteenuse efektiivsuse argument – millisele patsiendile abi osutamine on kiirema ja tugevama mõjuga –, et tagada meditsiiniressursid järgmistele abivajajatele.
  • Võrdse kohtlemise printsiip nõuab, et kõiki patsiente koheldakse võrdselt. Seetõttu peab hädaolukorras ressursside jagamisel silmas pidama mitte üksnes COVID-19 haigeid, vaid kõiki patsiente, kes ravi vajavad.
  • COVID-19 pandeemia puhul peaks intensiivravi määramise või jätkamise peamised kriteeriumid olema ravi õnnestumise meditsiiniline väljavaade ning tulevase elukvaliteedi prognoos. Kuigi on teada, et peamine tegur, mis mõjutab ravi õnnestumist, on kaasuvad ja kroonilised haigused ning statistiliselt seostatakse kõrgemat vanust sagedamini kaasuvate ja krooniliste haigustega, ei tohi ka COVID-19 puhul, sarnaselt tavaolukorraga, patsiente vanuse alusel diskrimineerida.
  • Raviotsuste tegemisel ei tohi inimese sugu, rahvus, sotsiaalne staatus mängida mingit rolli. Inimõiguste raamistikust tulenev diskrimineerimiskeeld ei kaota ka hädaolukorras oma kehtivust.
  • Kriisi ajal tuleb eraldi tähelepanu pöörata kommunikatsioonile patsiendi ning tema lähedastega. Raviasutused teevad pingutusi, et ka nakkusohust tingitud külastuskeelu ajal ei tunneks patsiendid end mahajäetuina ja saaksid lähedastega kontakti hoida (nt võttes kasutusele erinevaid infotehnoloogilisi lahendusi). Võimaluse korral tasub haiglatel selle tarbeks kaaluda lisaressursi (nt psühholoogide, hingehoidjate vaimulike jt abiliste) kaasamist.
  • Tervishoiutöötajad teevad kõik võimaliku, et selgitada välja patsiendi tahe (praegune, varem avaldatud või eeldatav tahe) ning seda järgida ning patsiendiga (või patsiendi otsustusvõimetuse korral tema lähedastega) läbi rääkida tema raviplaan. Patsiendilt tuleks võimalusel ennetavalt uurida tema tahet ja eelistusi ning läbi rääkida, mida teha, kui olukord peaks kriitiliseks muutuma.
  • Patsiendi lähedaste informeerimine on eriti vajalik siis, kui aktiivravi otsustatakse katkestada ja paika pannakse palliatiivse ravi plaan või kui tehakse elu lõpuga seotud toiminguid. Raviasutuste töötajad mõistavad, et tegemist on raskete otsuste ja halbade uudiste kommunikatsiooniga ning nende kommunikatsiooniviis on mõistev, toetav ja empaatiline.
  • Et kindlustada patsientide ravi, pööratakse kõrgendatud tähelepanu tervishoiutöötajate kaitsele, sest pandeemia vastu võitlemise edukus sõltub nende tervise hoidmisest. Iga töövõimelise tervishoiutöötaja kaotus tähendab kaotust kõigi patsientide ravis.
  • Kui COVID-19 pandeemia laienedes ei jagu enam ressursse kõikidele patsientidele, hinnatakse intensiivravi alustamist ja jätkamist iga uue patsiendi saabumisel uuesti, tagades uute ja juba ravil olevate patsientide ning COVID-19 ja teiste haigestumistega patsientide võrdse kohtlemise. Kõik otsused tehakse konsiliaarselt; argumenteeritakse, dokumenteeritakse ja kommunikeeritakse lähedastele.
  • Aktiivravi katkestamisel tehakse kõik võimalik, et vähendada patsiendi kannatusi ja tagada tema inimlik ning hooliv kohtlemine.

Katastroofina defineeritakse olukorda, kus tavaelu on tõsiselt häiritud ning kannatuste tase ületab kogukonna võimekust sellega hakkama saada. COVID-19 puhul on tegemist väga suure ulatusega globaalse pandeemiaga, kus erinevalt näiteks looduskatastroofidest pole enamasti ka teiste riikide käest abi loota: kõigil napib ressursse ning nakkusohu tõttu on riigid sulgenud oma piire.

Katastroofimeditsiini eetika oluliseks printsiibiks on: kui ressursside piiratuse tõttu ei ole võimalik kõigile abivajajatele elusäilitavat ravi tagada, tuleb ära hoida nii suur kahju kui võimalik, mis ühtlasi aitab tagada suurima hüve suurimale hulgale inimestest ühiskonna tasandil. Kriisiolukorras, kus ressursse napib ja on võimatu kõiki abivajajaid vajalikul määral aidata, liigub põhifookus tavameditsiini individuaalsete väärtuste (autonoomia, privaatsus) austamiselt kollektiivsetele väärtustele (solidaarsus, vastastikusus, turvalisus) ehk individuaalsetelt hüvedelt kogukonna ühishüve tagamisele.