Kaupade hinnad ajavad maarahva vanduma
Mehel on kõva hääl ja mahlakas, et mitte öelda ropp suuvärk — sobiks kui Rehepapi-romaani Õuna Endli prototüübiks. “…t, …gi pole enam normaalse hinnaga müügil. Verivorst 37 krooni, …k! Ma ostan pigem liha. Aga ega ma Toompea ……de rõõmuks surema ka ei hakka. Kuigi lambakari nad on.”
Rahvas Habeme ümber noogutab kaasa. Just nende mõtted, mured! Et riigi tipust kostavad eduraportid, mitte aga hinnatõusu põhjuste selgitused, peetakse süüdlaseks nii valitsust kui ka riigikogu, kelle tegevusetuse tõttu tunduvad tänavused jõulud mullustest vaesemad.
Kolm leiba päevas
Pisikese Kalevi poe müüjad Ülle ja Imbi ütlevad, et kui nende kauplus ei kuuluks Meie ketti, oleks uksed ammu kinni, sest hinnatõus hakkab ületama maarahva rahakoti taluvust.
“Kevadel oli piimapakk viie krooni ringis, praegu meil juba 10.40. Kuigi kett saab piima odavamalt kätte, on see ikkagi liiga kallis,” räägivad nad, lisades, et tänavu pole suurt jõuluostude hoogu.
Linda Tinnuri puhkab teise poe ees jalgu. Tõdeb: “Ma pole krooni ajal ostnudki muud kui süüa ja ravimeid. Muud ei kannatakski pensioni eest osta. Alles maksin rohtude eest 180 krooni, nüüd juba 240. Käin ikka rublaaegsete kodinatega ringi, muidu ei saakski.”
“Täielik kirves!” ohkab keskealine mees Kihlevere poe leti ääres hinnatõusu kommenteerides. Mehe ulatatud pangakaart teatab veidi enam kui sajakroonise arve peale, et raha pole piisavalt. Teine katse, nüüd arvega 59 krooni. Ikka pole piisavalt. Uus ohe, seekord läbi hammaste.
Ka Kihlevere küla pisikese kaupluse müüja Raili Seppo ohkab telefoni hoides ja järgmiseks päevaks toidukaupu tellides. “Kas kuidagi kolme leiba ei saa? Nojah, eks võtame siis kuus. Jõulueelne aeg, äkki keegi ikka ostab…”
Nii mõnigi tootja ja hulgiladu ei võta pisikest maapoodi üldse jutule, kui tellimus jääb alla 800 või 1000 krooni.
Kihlevere rahvast, kellest üldjuhul vaid vanemad ja vaesemad külapoest ostavad, on hinnatõus valusasti löönud. Kellel on auto ja suurem liikumisvõimalus, need käivad kolme kilomeetri kaugusel Kadrinas või siis paarikümne versta taga Rakveres, mille veerde sigineb aina suuremaid kauplusi. Sealt saab kauba odavamalt kätte. Piimapaki hind on Kihleveres tõusnud 11.80 kroonini ja või maksab 18.60.
Iga kord, kui Raili Seppo võid müüb, küsib ta ostja käest: “Kas ikka teate võipaki hinda?” Kihlevere poes on iga kroon hinnas ja müüja peab tükk aega mõtlema, et nimetada mõnd kaupa, mille hind pole tõusnud. Sagadi poodi FIE-na rentiv Maret Semjonova on viimasel ajal hakanud ostjaid kokku lugema, üles kirjutama. “Kõigest 30 käib päeva jooksul. Seda on ikka väga vähe, ilma suviste turistideta ei jääks me ellu,” kostab ta. Piimapakk maksab Sagadis 13 krooni, pood on jahedavõitu ning paljudel riiulitel laiutab sovetiaega meenutav tühjus.
Palmse poe müüja Maila Kuuskla kinnitas sama — ilma turistideta tuleks niigi talvel kahjumis olev pood kinni panna. Kui aga bussitäis välismaalasi on käinud poest napsu ostmas, annab see tulu ja lubab selle võrra toidukaupu minimaalse juurdehindlusega hoida. Piimapakk maksab Palmses 12 krooni.
Väikepoed muretsevad tuleviku pärast
Virumaa suurärimehe Oleg Grossi arvuti on täis elektronkirju, kus väikeste maakaupluste omanikud pakuvad talle oma poode müügiks.
“See on suur ohu märk, pisikeste, maal asuvate perefirmade pankrotioht, millega paraku valitsus toiduainete hinnatõusu taustal üldse ei arvesta. Toompealt ei ole tulnud ühtki signaali, et inimesed võiksid raske aja eel kokkuhoidlikumad olla. Pigem süüdistatakse ajakirjandust paanika külvamises. Ma ei taha küll olla pessimist, aga tundub, et tulevik tuleb raskem, kui praegu räägitakse,” ütles Oleg Gross, OG Elektra kolmekümne toidukauplusega kaubandusketi omanik.
Grossi arvates võiks valitsus rasket aega ette nähes aktsiisitõusud edasi lükata. Ja kindlasti tuleks riigijuhtidel mõelda, kuidas toetada väikesi maakauplusi.
Lääne-Virumaal Ubja külas kauplust pidav Aivar Piispea tunnistas, et on poe kinnipanekule mõelnud küll. “Aga õnneks on meil poes nii tublid naised, kes oskavad meie ostjaid hoida.” Siiski läheb väikepoodidel Piispea sõnul aina raskemaks, sest väikestele toiduainete kogustele ja väikestele tegijatele ei paku allahindlusi ükski hulgimüüja. “Elame nii, et ei idane ega ka mädane,” võttis poeomanik tulevikuplaanid kokku.
Pärnumaa Tõstamaa valla Selliste küla ainukest poodi pidav Jaan Pall ütles, et praegu on poepidamine valus ja aina valusamaks läheb. “Kui ka suvel kauplemisest kasu ei tule ja hinnad aina tõusevad, siis peame ära lõpetama, aga nii jääb paar-kümmend meie memme suisa ilma kaupluseta.” Pall lisas, et aeg, mil jõuluostud tehti külapoest, on ammu möödas, sest kõik, kes vähegi liikuma saavad, käivad linnas suurtes kauplustes.
