Jaaniööl loitsid ikka jaanituled ning tares ja õues lõhnasid jaanikased. Noorus laulis ja pidutses vainul või kiigemäel. Lõõtspill üürgas, löödi tantsu, tehti ringmängu ja kiiguti.

Jaanituli oli püha rituaal kõigile. Kes jaanitulele minemata jättis, sellel pidid kasvama ohakased odrad, kasteheinased kaerad, tutri täis ja lühikesed linad.

Enne pidu aga oli aga ohverdamine hiiepuu all või suurte kivide juures. Keset ohvrikohta tehti tuld, mille juures söödi-joodi ning jäeti surnute hingedele ja haldjatele ohvrikivile toitu.

Kui neiu jaaniööl hiieallikale läks ja seal nägu pesi, siis sai ta kauniks. Allikale tuli üksinda ja enne pesemist allikasse allikahaldjale hõbedat viskama. Kui neiu nägi kaht lõokest ligistikku taeva all lõõritamas, siis oli tal õnne oodata.

Jaaniööl hiilgavad jaaniussid on rahvaluules vaeslapse rohusse veerenud pisarad, mis on hiilgavateks ussikesteks muutunud. Kes jaaniussi koju viis, sellele tuli õnn. Kes aga ussi ära tallas või tappis, sellel oli õnnetust oodata.

Õnne otsiti jaaniööl sireliõitest ja kesalille kroonlehtedest. Neiud viisid sireliõitest leitud ja kesalille kroonlehtedest leitud “õnned” ööseks oma padja alla, siis oli võisid nad peatset mehelesaamist loota.

Sõnajalaõiest räägitakse, et see särab nagu päike ja helendab kõigis vikerkaarevärvides. Teinekord aga kõneldi, et tiirleb nagu ratas ja puistab sähvivaid värvilisi sädemeid. Kellel säärane õis leida õnnestus, sellest pidi saama kõige õnnelikum inimene maa peal.

Kui Sina ennast täna millegipärast õnnelike hulka ei arva ning mõnel põhjusel tulele minemata pead jätma, siis tea, et Delfi on ikka Sinuga. Delfi soovib pidutsejatele kaunist jaani ning pakub kõigile arvuti juurde jääjatele sõbralikku ja heatahtlikku seltsi.

Ja kui jaaniõhtu on seljataga, siis võid Sa siia kirjutada, missugune see Sinu jaoks oli.

Allikas: Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. Tallinn: Valgus, 1976