Katked Savisaare raamatust: ta on valmis kõiki tanki panema

Ajakirjanik Tuuli Koch kirjutab oma peagi ilmuvas raamatus "Tujukas mängur", et Eesti poliitika suurkuju Edgar Savisaar on küll tohutu töövõimega, kuid viimasel ajal ei kuulu tema lähedusse enam kogenud inimesi ning parteijuhti ennast vaevab usaldamatuse tunne oma kaaslaste suhtes.

“Savisaare poliitiliseks tipuks on ja jääb valitsusjuhiaeg 1990. alguses. Selle aja tänased naeruvääristajad peavad leppima, et kui ajaloole paarikümne aasta pärast tagasi vaadatakse, nopitakse välja see, kuidas keegi käitus 1991. aastal, mil Eesti taasiseseisvus. Savisaare 1995. aasta lindiskandaal jääb selle kõrval vaid ääremärkuseks.

Pärast lindiskandaali, kui Edgar pärast pooleaastast pausi Hundisilma urust taas nina välja pistis, oli Keskerakonna toetus olematu ja Savisaar hakkas erakonda üles töötama. Meeletu töövõime, mis tema august väljaronimise järel ilmnes, tegi kadedaks paljud Eesti poliitikud. Sellest jõust ja energiast on viimastel aastatel vähe alles jäänud. Savisaar on hüljanud oma aastatepikkused nõuandjad ja ise otsustades on tal komme teha vigu isegi väga lihtsates asjades. Nii näiteks võib tal tekkida usaldamatuse tunne, paranoia, et keegi kõrval „ussitab” ja kavandab temavastast rünnakut.

„Kui sa seda ütled, siis mida sa tegelikult mõtled? Kui sa niimoodi ütled, siis sa ilmselt tahad, et ma tegelikult mõtleksin niimoodi, aga ma saan aru, et sa mõtled hoopis teistmoodi…” Sellise Savisaare umbusklikkuse võrrandi järgi on raske koostööd teha.

Savisaar unustab ära, et kui ühe isiku karisma ja energiaväli on nii tugev, nagu see on temal, siis on võimu ülevõtmisest mõtlemine juba üsna rumal. Ta aga unustab selle ja tekivad vead. Vana spioonihundina on tal kihk mõistatada, mis motiividel inimesed tema ümber töötavad. Ta püüab kahtlusaluseid enda lähedal hoida ja nad omavahel pingesse ajada. Nii nagu see juhtus näiteks Siiri Oviiri ja Liina Tõnissoniga.

Edgar Savisaare võitluskaaslased teavad hästi, et ta on võimeline su „tanki panema” nii et silm ka ei pilgu. Sellega on hakatud erakonnas arvestama ja viimasel ajal ei kuulu tema lähedusse enam kogenud inimesi, kes „teeksid asju ära”. Vihmavarjukandjad ei tee „asju ära”. Ja kui Savisaar hakkab ise vangerdama, ise asju, eriti rahaasju lahendama, hakkab ta vigu tegema.

Savisaar teeb meeleheitlikke jänesehaake, vaatab uuesti üle jumaldatud Stirlitzi seiklused „Seitsmeteistkümnes kevadises hetkes”, ja kutsub inimesi usalduslikele vestlustele Pirita teele, jättes auto Russalka juurde. Samuti leiab ta, et kohtumistel on turvaline rääkida, kui vastaskõneleja jätab telefoni teise tuppa.”

Delfi avaldab Ajakirjade Kirjastuse välja antud Tuuli Kochi raamatust “Savisaar — tujukas mängur” kolm episoodi. Ülejäänud kaks lõiku avaldatakse käesoleva nädala jooksul.