Kas Savisaarel on kahju Vene vägede lahkumisest Eestist?
Edgar Savisaare arvates mõjutas paremliberaalne juhtimine taasiseseisvunud Eesti rahvastikku drastilisemalt kui Teine maailmasõda. Teise maailmasõja ajal ja järel langes rahvaarv massirepressioonide ja nende eest põgenemise tõttu, taasiseseisvumise järel aga paljuski Vene sõjaväe, nende pereliikmete ja sõjatehaste töötajate lahkumise tõttu.
Valge raamat Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi kirjutab, et aastatel 1940–1991 hukkus umbes 90 000 Eesti Vabariigi kodanikku, kodumaalt lahkus jäädavalt umbkaudu sama palju inimesi. Lõviosa nendest kaotustest toimus just Teise maailmasõja ajal ja järel, mistõttu saame 180 000 surnut või põgenenut.
Vaatame nüüd taasiseseisvumise järgset Eestit. 1989. aasta rahvaloendusel saadi Eestis senine rahvaarvu rekord, 1 565 662 inimest. Seejärel tuli väga järsk langus, mida demograafidel oli mõneti raske selgitada.
Demograaf Kalev Katus oletas seetõttu, et Nõukogude võimud võisid 1989. aasta rahvaloenduse numbreid natuke suuremaks bluffida, et jätta muljet õitsvast ja kasvavast Eestist.
Statistikaameti vanemanalüütik Alis Tammur kommenteeris, et 1989. aasta loenduse rahvaarv ei oleks pidanud teoreetiliselt sisaldama Nõukogude sõjaväes teeninud ajateenijaid, sest loendusmetoodika järgi loetakse ajateenijad ja diplomaatiline korpus oma tegelikku elukohta. Küll aga sisaldas rahvaarv Eestis püsivalt töötavaid sõjaväelasi ja nende pereliikmeid.
"Samas peab nõustuma Kalev Katusega, et ilmselt sisaldasid 1989. aasta loenduse tulemused osaliselt ka ajateenijaid, sest näiteks Tartu linna jäi kuni 2000. aasta rahvaloenduseni 1989. aastal 18-19-aastaseid noormehi proportsionaalselt väga palju," märkis Tammur.
Vene vägede lahkumine
Eestis 1992. aastal võimule saanud paremliberaalse valitsuse üks peamisi eesmärke oligi Nõukogude vägede Eestist välja saamine. Lahkusid sõjaväelased, nende pereliikmed ja ka paljud Nõukogude sõjatööstusettevõtete töötajad, lisaks paljud venekeelsed inimesed, kes ei tahtnud läänelikus riigis elada.
Tammur pakkus, et okupatsiooni lõppemisest tulenev rahvaarvu vähenemine 90ndatel aastatel oli üle 100 000 inimese. Kui Vene sõjaväe lahkumises mõju maha arvata, on Eesti rahvaarvu vähenemine 23 aastaga Tammuri hinnangul umbes 100 000 kuni 140 000 inimest.
Niisiis, Teise maailma inimkaotused olid Eestis siiski oluliselt hullemad kui taasiseseisvumise järgne rahvaarvu langus, kui keegi just Vene sõjaväe lahkumist kahetsusväärseks ei pea. Kas Savisaar kahetseb Vene sõjaväe Eestist lahkumist, pole teada.
Vaid osa Eesti rahvaarvu tegelikust langusest on omistatav väljarändele, sest olulise osa langusest andis ka negatiivne loomulik iive ehk sündidest suurem surmade arv.
Tammuri arvutuste kohaselt põhjustas loomulik iive aastatel 1989-2000 rahvaarvu languse 40 296 inimese võrra ja aastatel 2000-2011 35 311 inimese võrra.
Peale itta tagasi läinud nõukogude inimeste lahkusid 90ndate alguses Eestist ka juudid, sakslased ja soomlased, kellele avanes võimalus kodumaale minna, aga kellel Nõukogude võim varem lahkuda ei lubanud.
Eesti elanike lahkumine hakkas Tammuri sõnul välisrändes domineerima alates 1990ndate lõpust ja kestab siiani. Väljaränne põhjustab ka loomuliku iibe langust, kuna väljarändajad on enamasti just pereloomisealised ja nende lapsed ei sünni Eestis. Peale 2000. aasta rahvaloendust on välisrände saldo Eestis 40 722 inimesega miinuses ehk selle võrra on väljarändajaid sisserändajatest rohkem.
Tegelik küsimus on aga selles, et kuidas on ikkagi võimalik võrrelda massirepressioonide tõttu hukkumist ja massirepressioonide eest põgenemist Vene sõjaväe lahkumise ja postkommunistlike riikide jaoks tavaliste rahvastikuprotsessidega?
