Kas rahvaloendajad jõudsid kõigi inimesteni?

"Ju ma siis ei ela Eestis," muigab Rein, kel on olemas kindel elukoht, kuid kes rahvaloendajat oma ihusilmaga näinud pole. Selliseid inimesi kohtasime lühikese aja jooksul ülikoolilinnas lausa mitu.

Kaks meest viivad neljapäeva pärastlõunal Tartus Ujula tänava Konsumi taarapunkti pudeleid. Üks neist on koloriitne Peetrust meenutav 56aastane Lembit, kel valge lai habe ja kaluri kindel silmavaade. Ta on kogu elu elanud Tartus, aga rahvaloendajatel jäi miskipärast kahe silma vahele.

Lembitul on emaga kahasse puuküttega korter Supilinnas, väikest pensilisa teenib liigesehädadega mees pudelite korjamisega ja enda sõnul on tal umbes kolm tuhat tuttavat.

"Asi on niimoodi, et rahvaloendajat meil ei käinud. Õigemini käis, aga meil on välisuks kogu aeg kinni, ei taha, et joodikud sisse tulevad," räägib Lembit. "Rahvaloendaja jättis isegi kirja, aga kui ma ükskord postkasti vaatasin, siis oli lipakale märgitud päev juba möödas."

Loe edasi Õhtulehest!