Kas politsei kardab hambaharja? Elmar Vaher: kui keegi näeb vaeva, et valmistada ise relv kellegi torkamiseks või lõikamiseks, on alati põhjust karta

 (70)
Elmar Vaher
Elmar VaherFoto: Priit Simson

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher selgitas sel nädalal, miks lõpetati koostöö psühholoogiga, kes leheveergudel kritiseeris Harku kinnipidamiskeskuse ametnike tööd üldiselt ja novembris toimunud politseioperatsiooni käigus. Koostöö lõpetamine oli vahetu reaktsioon inimõiguste pärast muretsenud psühholoogi kriitikale. Ent Delfi palus Elmar Vaheril kõlanud etteheidetele veel kord ka sisuliselt vastasta.

Urve Kaur küsis, kas politsei kardab hambaharja ja julgeb tegutseda ainult siis, kui ta on arvulises ülekaalus ja erivahenditega. "Kas žilette või hambaharju peaks kartma? Siin on kõik lihtne: kui keegi näeb vaeva, et valmistada ise relv kellegi torkamiseks või lõikamiseks, on alati põhjust karta," ütles politseijuht.

Mis puudutab Kauri kokkuvõtet, et tõeline tugevus ja julgus ei ole mitte jõus, vaid mõistuses ja tugev saab olla ka siidkinnastes, siis sellega Elmar Vaher nõustus. "Rääkisime vastuhakust ja allumatusest, mis päriselt ka toimus ja mida prooviti kaks tundi läbi rääkida. Minu jaoks oli seal hoiatamine kaks tundi kestnud. Konstrueerides ennast sellesse olukorda, mõeldes politseiametnikuna, ma otsustasin mitte alustada distsiplinaarmenetlust, mitte karistada. See oli minu otsus," ütles Vaher.

Seotud lood:

Midagi ju Harku operatsiooni juures valesti läks ja seda möönis ka sisekontrolli raport. Mis järeldused sellest ikkagi tehtud on?

Eks alati saab paremini. Kui sellise operatsiooni vajadus tekib, siis on juba varem midagi läinud valesti. Politseitaktikast on peamine järeldus info liikumine operatsiooni ajal ja kummikuuliga laetud tulirelva kasutamise õiguspärasus.

Aga me ei ole valetanud ja Eesti politsei- ja piirivalveamet ei ole platnoiorganisatsioon. Meie eksimus seisnes ka selles, et oma selgitamiskohustust me oleksime pidanud täitma jaanuari lõpus. Mõistsime kinnipidamiskeskuse operatsiooni ulatust, tema mõju ühiskonnas. Me oleks pidanud ise rääkima, kui meil pilt ees oli. Me ei selgitanud sisekontrolli raporti eesmärki ega koostamist, näiteks ütluste võtmise aega või seda, et videosalvestused on helita. Meie sisekontrolli büroo menetleja eesmärk ei olnud lahti rullida kogu sündmust algusest lõpuni. Eesmärk oli väga selgelt vaadata otsa lasule. Sest kogu meie analüüsi vajadus tekib, kui kas teine osapool saab viga muul põhjusel või toimub lask.

Tegelikult me tõesti ei taha selliseid operatsioone kinnipidamiskeskuses teha, ei taha! Ma ei tule tagasi selle juurde, kes seal kinnipidamiskeskuses asuvad, aga ma kinnitan, et konfliktide tekkimine on seal üsna tõenäoline. Sest meie ei vali, kes seal koos on. Me püüame olemasolevas majas, mis on vana hoone ja oma arhitektuurilt kinnipidamiskeskuseks ei sobi, teha kõik, et ei tekiks vägivalda ega tagakiusamist, olgu kultuuride, rahvuste või uskude vahel. Samas meil on olnud selles majas mitmel korral läbiotsimisi, kus me oleme leidnud ohtlikke esemeid.

Seal oli ka see element veel, et väidetavalt kiirreageerijad ei teadnud, et kinnipeetavad oli oma tubadesse läinud.

Jaa, seda me oleme tunnistanud, et nende kolme minuti jooksul informatsioon liikus liiga aeglaselt. Kas seda teades oleks lask ära jäänud? Ma arvan, et mitte. Fakt on see, et me ei lasknud inimest. Lask sooritati heli tekitamise eesmärgil, et võita aega. Et anda inimestele kõigis tubades teada, et me tuleme ja meil on ülekaal.

See on selliste kohtade taktika igas maailma nurgas, vähemalt demokraatlikes riikides – hoiatada ja heidutada. Selline on operatsiooni loogika. Aga kui tulla psühholoogi hinnangu juurde tagasi, et kas žilette või hambaharju peaks kartma. Tahaks ikka öelda, et kui inimene tunneb ennast nii kõva profina neis küsimustes, siis on teretulnud tööle politseisse kiirreageerimismeeskonda. Siin on kõik lihtne: kui keegi näeb vaeva, et valmistada ise relv kellegi torkamiseks või lõikamiseks, on alati põhjust karta.

Sisekontrolli raportis oli ära mainitud ka see, et anti valeinformatsiooni. Et esialgne informatsioon, millega põhjendati laskmist sellel hetkel – et inimene hüppas uksest välja, vehkis kätega ja karjus – ei vastanud tõele ja sealt edasi liikus see info kuskile kontrollimatus suunas.

Kaks kuud pärast sündmust mäletas kiirreageerija neid kolme sekundit jah nii. Videost näeme, et vehkimist ei olnud ja inimesi astus koridori kaks. Kriisis oleva inimene reaktsioonide kohta võib küsida psühholoogidelt. Kriisis oleval inimesel tekivad mälupildid. Ette heita politseinikule, et sa mäletasid valesti ja hakata kedagi karistama, ei ole mõistlik. Sellisel juhul me panemegi politseiniku siidikinnastesse. Ja mina ei ole kindlasti selleks valmis.

Mina peadirektorina pidin lõpuks otsustama, kas alustada distsiplinaarmenetlust ja inimesi karistada. Ma teadsin ju kogu lugu – sündmuste algust ja sisekontrolli järeldusi – ja otsustasin mitte karistada. Ma julgen öelda siiralt ja otse – me ei ole valetanud. Kui meil on küsimus, kas neid hoiatati või mitte, siis tegelikult neid hoiatati kaks tundi, et nad läheksid oma tubadesse.

Kas midagi läks seal valesti? Selliste operatsioonide puhul läheb kõige rohkem valesti, kui see üldse juhtub. Me oleme väga palju teinud selleks, et selliseid asju ei juhtuks. Nüüd juhtus. Õppetund muidugi. Kas me oleme teinud järeldused – absoluutselt. On üsna tõenäoline, et me mängime täpselt sama situatsiooni meeskonnaga läbi. Kinnipidamiskeskuses ei jää see viimaseks vastuhakuks kindlasti, kui vaadata maailma praktikat. Me peame olema valmis väga tugevaks ja heaks läbirääkimiseks aga vajadusel peame olema ka valmiks korda taastama. See jääb meie ülesandeks ka tulevikus.

Politsei ei kasutanud seal liigset jõudu?

Mina väidan, et mitte. Me saame kahtluse alla seada – ka juriidiliselt – tulirelva kasutamise. Ja me oleme selle ka välja toonud. Aga et me tahtlikult oleks läinud inimest tulistama, tahtlikult kasutanud kiirreageerimismeeskonna jõudu – nii see ei ole.

Aga kui tuleme juriidika juurde ja vaatame korrakaitseseadust aastast 2011, mille alusel politseinikud sekkumisõigust õpivad, sealne säte ütleb otse, et tuleb hinnata läbi ametniku silmade ja võtta vastu piisavad meetmed. Praegu politseinik otsustas niimoodi.

Ja veelkord, ei ole toimunud lasku inimeste pihta. Meie ei ole kasutanud sõna “mäss“, rääkisime vastuhakust ja allumatusest, mis päriselt ka toimus ja mida prooviti kaks tundi läbi rääkida. Minu jaoks oli seal hoiatamine kaks tundi kestnud. Konstrueerides ennast sellesse olukorda, mõeldes politseiametnikuna, ma otsustasin mitte alustada distsiplinaarmenetlust, mitte karistada. See oli minu otsus.

Õiguskantsleri bürool peaks olema neile sündmustele hinnang.

Õiguskantsler analüüsis samuti kogu seda intsidenti, seal hulgas ka sidumisvahendite kasutamist inimeste ohjamisel umbes tunni aja jooksul. Sidumisvahendid on põhimõtteliselt kaablivitsad, mida kasutatakse käeraudade asemel sündmustel, kus kinni peetud inimesi on palju. Kiireageerijad tõid inimesed tubadest välja söögisaali ning seejärel hakkasid KPK töötajad ja kohale jäänud patrull neid vabastama. Esmajärjekorras need inimesed, kes viidi arstliku kontrolli ning seejärel ühekaupa ülejäänud inimesed. Selleks kuluski umbes tund aega.

Meie sisekontrolli ja turvataktika ekspertide hinnangu kohaselt oli selline tegutsemine õiguspärane. Õiguskantsler juhib tähelepanu, et nende kasutamise vajadust pidanuks iga üksiku inimese puhul eraldi kaaluma ja selle jätkumise vajadust pidevalt hindama. Ma olen nõus, et iga käik, mis inimese põhiõigusi riivab, peab olema kaalutud. Aga selleski küsimuses on hilisema analüüsi eesmärk ennekõike soovitused tulevikuks, mitte kellegi konkreetse süüstamine. Vastasel korral jõuamegi sinna, kus ametnik pigem ei tegutse, kui tegutseb, sest kardab hilisemat hinnangut.

PPA – ja see on ilmselt olnud eesmärk ja selle nimel on töötatud – jätab mulje sellisest organisatsioonist, mis tahab pigem ennetada kui kasutada jõudu ja pigem selgitab kui ei selgita ja sellega on teenitud usaldust. Miks Harku kohta jääb teistsugune mulje?

Oleme kinnipidamiskeskuse uksi avanud kogu aeg organisatsioonidele, kellel on täielikud volitused kontrollida inimõiguste tagamist kinnipidamiskeskuses. Aga jah, võime tõdeda, et kinnipidamiskeskus on ühe rahva hääle kandja jaoks jäänud kinniseks – need on ajakirjanikud. Et me ei ole avanud neid uksi võib-olla samal viisil, nagu oleme avanud oma teiste majade uksi, sellel on mitu erinevat põhjust. Üks põhjus on see, et me ise arvame, et täna on kinnipidamiskeskuses viibijatel piisavalt palju võimalust oma õigusi kaitsta. Selleks on õiguskantsleri büroo, kellel on volitused, ja näiteks Liisa Pakostaga olen ise keskuses kohtunud, et selgitada, mis me mõtleme, kuidas me toimime ja nii edasi. Seda peame võib-olla muutma. Ma ei ütle, et see on olnud viga, aga võib-olla saab paremini.

Ühest küljest tundub, et kinnipidamiskeskuses on kõik seadusega kooskõlas ja et on tehtud pingutusi, et seal oleks elu nii elamisväärne kui kinnises asutuses olla saab. Teisest küljest on väited ka ametnikest, kes töötlevad kinnipeetavaid sõnadega ja piiravad „turvakaalutlustel“ nende õigusi ebamõistlikult. See on mingi dokumenteerimatu suhtumise nüanss.

Kui sellised juhtumid on olnud, siis selleks on väga palju võimalusi oma õiguste eest seista. Neil on kaitseõigus, neil on õiguskantsleri büroo, on rahvusvahelised organisatsioonid, kes käivad ja küsivad otse, mõõdavad toidu kaloreid ja nii edasi. Ja lõppude-lõpuks Eesti kohus. Kohtu ees saab inimene kõik ära rääkida, see on tema võimalus. Kuulujuttude pealt on väga raske hinnangut anda. Kui on näiteid, palun räägi nendest, kas või allikat avaldamata. Ma ei saa organisatsiooni juhtida nii, et ma kuulen võib-olla hiljem, et mingi kuulujutt oli. Kontrollime, vaatame üle. Ja anname hinnangu.

Uue Tallinna vangla ehitamisega ehitatakse sinna kõrvale ka kinnipidamiskeskus, et tagada paremat olmet. Olmetingimused on meie põhiprobleem ja kõige rohkem märkusi olemegi saanud hoone, tema korrust, akende, sanitaarküsimuste pealt. Läbivat probleemi, et oleks suhtlemise probleemistik – seda ikka vahel on, ikka tuleb sisekontrollil tegeleda selle küsimusega, aga ma tulen ikkagi veel selle juurde, et kinnipeetavate huvi on näidata seda, et politseinikud on halvad. Nemad tahavad kindlasti ka seda, et kinnipidamiskeskuse juht vahetuks. Täna töötab kinnipidamiskeskuse juht väga tähtsal töökohal Türgis. Ta kandideeris pikemat aega tagasi sideohvitseriks Türgis. Meil on kaks rände sideohvitseri, üks on Kreekas, teine Türgis. Ja Pärtel Preinvalts töötab kuni suve keskpaigani seal. Meie hindame teda kui head kinnipidamiskeskuse juhti ja liigume kindlasti üheskoos edasi.

Mõnikord on selliste liikumistega nii, et inimesega kas ei olda rahul või inimene ise ei ole millegipärast väljakutsega rahul. Kuidas temaga lood on?

Pärtel Preinvalts on olnud seal üsna pikka aega. Töö, mida ta praegu Türgis teeb, on tema jaoks väga tähtis, see on talle suur väljakutse ja riigile ka. Me tegeleme seal tõsiselt, et Türgist ümberasustatavaid põgenikke leida, teha taustakontrollid ja täita oma riigikohustust.

See, et ta Türki läks, ei olnud seotud novembris juhtunuga?

Ei olnud. Kindlasti mitte.

Kas ta tagasi tulles jätkab kinnipidamiskeskuse juhtimist?

Me ei ole seda isegi arutanud. Ta teeb praegu Türgis riigile olulist tööd ja ma ei näe põhjust, miks ta ei peaks jätkama. Ma ei ole selle peale isegi mõelnud, see on hea küsimus.

Kas Urve Kauril kodanikuna oli õigus Harku kinnipidamiskeskuses tema silme läbi nähtut kommenteerida ja kritiseerida?

Mina saan psühholoogist aru niimoodi ja sellele viitab ka see leping, et psühholoog saab teada inimese vaimsest seisundist ja see on üks suurim hüve, mida tuleb hoida enda teada. Kui ta seda ei täida, siis minu arvates ei ole usaldust. Mina organisatsiooni juhina ei soovi, et kogu maailm teab kõiki detaile kinnipeetavate elust. Tuleme ikka tagasi selle juurde, et nõustamisel saab rääkida oma tunnetest ja ka sellest, kui tajutakse ülekohut. Kui on kahtlus, et mõni ametnik on norme rikkunud, siis saab ja tulebki sellest teavitada meie sisekontrolli või PPA väliseid kontrollijaid. Usaldus peab olema kahepoolne. See, et ta oma ametieetika tõttu peaks jätma talle nõustamisel usaldatud delikaatse info enda teada ja probleeme esmalt ametlikul tasemel arutama, on elementaarne. Tema ülesanne oli anda abi inimestele, kes peavad kohtu otsusega viibima kinnipidamiskeskuses. Tema roll ei olnud mõista kohut, kas keegi võib kinni olla või ei või kinni olla.

Mis tema mainitud kinnipeetavast edasi saab?

Esimene kohtuaste ütles, et tuleb välja saata, sest ta ei kuulu rahvusvahelise kaitse alla, ta vaidlustas selle teise astme kohtus.