Kapol on Venemaa mõjutustegevuse rahastamisest ilmselt üsna hea ülevaade, sest oma aastaraamatutes on nad seda korduvalt kirjeldatud. Võtame näiteks ühe lõigu viimasest aastaraamatust.

"Huvilistest, kes sooviks saagida tükikese Venemaa riigieelarvest, puudust ei ole. Venemaa ametnike žargoonis nimetataksegi seda raspil’iks ehk tükkideks saagimiseks. Raha hulk on alati piiratud, kuid fondidest jagatava hõlptulu soovijaid on rohkesti. Seepärast tuleb fondist raha saamiseks leida eestkostja Moskva ametnike seast. "Tänutäheks" saavad ka eestkostjad oma osa fondist eraldatud rahast. Sellist protseduuri tähistab sõna otkat ehk tagasiveere(ta)mine.

Seetõttu vaatavad Vene ametnikud tihti läbi sõrmede, kui mingi ürituse korraldamiseks, ajakirja väljaandmiseks või mõne muu tegevuse jaoks eraldatud rahast osa lihtsalt toetuse taotleja taskusse libiseb. Selline rahateenimine on elatusallikaks nii mõnelegi kaasmaalaspoliitika aktivistile, kuna toetustena jagatavad summad küünivad sadadesse tuhandetesse eurodesse," kirjutas kapo.

2006. aasta aastaraamatus kirjutas kapo aga Konstitutsioonierakonda ja MTÜsse Ajalooühing Monument kogunenud vene aktivistide kohta järgmist. "Tegemist on mittetulundusühinguga, mis peaks tegelema sõjahaudade korrashoiuga, kuid tegelikult tellib selle teenuse sisse teistelt mittetulundusühingutelt
ning seda sadu kordi (!) väiksemate summadega, kui ise projektiks saab."

"Lõviosa rahadest kasutavad Konstitutsioonierakonnaga seotud isikud ära
isiklikul otstarbel – peamiselt sõiduautode ja kinnisvara soetamiseks,"
kirjutas kapo.

Seni on Eesti riik taolist olukorda stoiliselt talunud. Kas on aeg seda muuta ja rahakraanid kinni keerata? Tõenäoliselt eeldab see kas mõne seaduse või muu õigusakti muutmist, midagi sellist siseminister Hanno Pevkuri sõnul esialgu ette valmistatud pole.

"Erinevad tegevused käivad. Kui mõne tegevuse realiseerimiseks on vaja seadust muuta, siis küll see muudatus tuleb," kinnitas Pevkur, et Eesti riik on valmis oma julgeoleku tagamiseks kõiki vajalikke samme võtma.