11.–22. veebruarini toimunud uuringuetapi vältel tegid osalejad viirusetesti ja andsid esimest korda proovi ka viirusevastaste antikehade määramiseks.

Uuringuetapi käigus tehti juhuvalimi alusel koroonatest 2647 täiskasvanule, neist 2531 andis proovi ka antikehade määramiseks. Testivastus oli positiivne 53 inimesel, kellest 26 olid haiguse läbi põdenud, 27 aga endiselt nakkusohtlikud. Sellest järeldub, et kuigi koroonapositiivseid on täiskasvanud elanikkonnas hinnanguliselt 17 900, on nakkusohtlikud neist keskmiselt 8700.

"Kuigi seireuuringu andmeid ei saa otse üle kanda tervisesüsteemis tehtud igapäevaste testide tulemustele, võib siiski arvata, et teatud osa nendestki on jääkpositiivsed. See tähendab, et nende inimeste positiivne viiruseproov tuleneb üsna hiljuti läbi põetud haigusest, inimene ise aga enam teistele ohtlik pole," selgitas Kalda.

Härma: jääkpositiivsed ei jõua üldiselt meieni

Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma sõnab Delfile, et täna on ligi 90 protsenti testitud positiivsetest inimestest sümptomaatilised haiged. "Jääkpositiivsed on üldjuhul ilma sümptomiteta inimesed ja ei jõua riikliku testimise raames meieni. Kuna Tartu ülikooli seireuuring kaardistab ainult asümptomaatilisi inimesi, siis nende uuringusse satub ka rohkem jääkpositiivseid," räägib ta. "See on normaalne tänases haigestumise pildis, kus iga kolmas nakatunu ei tea, kust ta nakkuse sai. Sellest võib järeldada, et see inimene, kellelt ta nakkuse võis saada, nakatas lisaks teisi inimesi, kellel kõigil ei teki sümptomeid ja nad ei oska kahtlustada, et neil on viirus. Kui nemad ühel hetkel seireuuringusse satuvad, siis neil võibki tulla jääkpositiivne tulemus."

ERRile lisas Kalda eile, et tuleks arutada, kuidas praeguses olukorras ratsionaalselt käituda ehk kui palju ja keda üldse testida, kas masstestimine on üldse vajalik.

Härma ütleb, et tänane testimisstrateegia on väga hästi sihistatud sümptomaatiliste (st nakkusohtlike) inimeste tuvastamiseks. "Tänases kõrges nakatumise olukorras oleks väga ohtlik testimisstrateegiat muuta või inimestele anda sõnumeid, et nende test ei pruugi õige olla. Kui inimesel on kahtlusi oma testi tulemuse pärast, tuleb sellest rääkida oma perearstiga."

Ta lisab siiski, et loomulikult on õige, et testimisstrateegiat ja seiretulemusi arutatakse ja tõlgendatakse laiemalt teadlaste ja tervishoiutöötajate seas ja seeläbi antakse ka soovitusi riiklike strateegiate muutmiseks.