Kas eestlased peaksid häbenema?

Kas eestlastel on minevikus tehtu pärast vaja häbeneda, küsib Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi ning tuletab meelde, et poole sajandi eest ei tunginud Eesti küll kellelegi kallale, kuid tegi koostööd nii natside kui ka kommunistidega.

„Eeloleval laupäeval ja pühapäeval Pimedate Ööde filmifestivalil linastuv ja PÖFF-i filmidest üldse kõige kiiremini välja müüdud “Allakäik” (“Der Untergang”, 2004) räägib Adolf Hitleri viimastest elupäevadest aprillikuus 1945. See on vägev film. Esimest korda on sakslased ise lavastanud natsistliku režiimi lõppu käsitleva filmi. Hitleri allakäik võidukast juhist kokkuvarisevaks raugaks on lausa füüsiliselt tajutav. Ta lehkab nagu kannatav mees,” kirjutab Hõbemägi Eesti Päevalehes.

Natsi-Saksamaa juhid, kes tajusid oma haige fantaasia täielikku kokkuvarisemist, hakkasid tulemuses süüdistama saksa rahvast, osutab peatoimetaja. „Järgmine küsimus saab olla ainult: “Kes on süüdi?” Hitler ainuisikuliselt? Natsid? Või tõesti siis saksa rahvas, kes natsidele kätt tõstis ja andis niimoodi oma juhtidele õiguse nende nimel asuda maailma jalge alla tallama? Või äkki hoopis Esimese maailmasõja võitjariigid ja Versailles’ rahuleping?”

„Ameerika Ühendriikide poolik sekkumine toonase Euroopa asjadesse? Või Wilhelm II kergekäeline lubadus Austriat toetada? Või Lenin ja Trotski, kelle juhitud paariariik leidis mõttekaaslase samasuguse staatusega Saksamaal? Või hoopis Saksamaa ühendanud Bismarck? Ehk Napoleon III, kes päranduseks saanud võimsa Prantsusmaa oma arutu rapsimisega nii laiali pillas, et Saksamaale enam Euroopas võistlejat ei olnudki? Aga äkki Inglismaa, kelle hiilgav isolatsioon neid kontinendi probleemidest eemal hoidis ja Saksamaale kasvavale jõule tasakaalu ei pakkunud?”

Hõbemägi märgib, et Teise maailmasõja lõpus Hitler tappis end, Goebbels tappis end, Nürnbergi protsess viis asja enam-vähem lõpule. „Juhid said igavese rahu ja nende rahvale jäi päranduseks kollektiivne süü-tunne. “Allakäik” teeb sakslaste Teisest maailmasõjast pärineva süütunde füüsiliselt tajutavaks. Süütunne on ju isegi Saksamaa poliitilise kultuuri eripära. Vanem põlvkond, kes elas sõja üle, tunneb selle pärast endal lasuvat süüd. Noorem põlvkond seda ei tunne.”

Kas eestlastel on oma süü? küsib Hõbemägi. „Võib olla küll. Eesti ei tunginud küll kellelegi kallale, kuid tegi koostööd. Olude (ellujäämise) sunnil nii natside kui ka kommunistidega. See ei puuduta otseselt kaugeltki kõiki eestlasi, kuid ega ka kõik sakslased olnud natsid või venelased kommunistid. See ei vabastanud mitte-natse kollektiivsest süütundest. Kui meile on tõesti oluline kommunismi kuritegude hukkamõistmine ja nende asetamine natsismi kuritegudega võrdsetele kaaludele, siis kas saab vältida kollektiivset süütunnet kommunismi kuritegude eest?”

Hõbemägi tuletab meelde, et Vene ajal oli väliselt ju pilt sarnane nii Moskvas kui ka Tallinnas — hurraahüüded ja tribüünide ees marssimine. „Oleks nii lohutav jätta kollektiivne süütunne ainult sakslaste kaela ja kommunismi kuritegude puhul siis loomulikult venelaste kanda. Nii mugav on öelda, et Nõukogude Eestis valikut ei olnud. Et eesmärk oli õilis — säilitada rahvust, püüda üle elada, tegeleda teadustööga, kultuuriga, elada lihtsalt oma väikest elu vms. Samas teavad kõik, et valik oli. Kuid see oli väga raske valik. (Endised teisitimõtlejad võivad sellest rääkida.)”

Tegelikult pole Eestiski sellest taagast võimalik niisama lihtsalt vabaneda, nendib peatoimetaja. „Sellest on täiesti vaba alles uus ja puhas sugupõlv, kes pole teinud vähimatki kompromissi nõukogude võimuga. See on üks lahtirääkimata jutt, millest vaikimine on omandanud rahvusliku spordiala mõõtmed. Üldiselt arvatakse, et piinlik asi on jäänud juba nii kaugele minevikku, et sellest pole enam mõtet rääkida. Kuid varjud minevikust ei kao nii lihtsalt.”