Kas Eesti pensionisüsteem võib ühel hetkel kokku kukkuda?

Kindlasti ei kuku Eesti pensionisüsteem korraga ühel hetkel kokku, kuid demograafiliste näitajate valguses on selge, et kõik ei saa jätkuda nii nagu seni, kõneles Tallinna ülikooli sotsiaaltöö instituudi direktor Lauri Leppik poliitikauuringute keskuse Praxis mõttehommikul.

Leppiku sõnul on üks pool vananemise probleemist eluea kasv, teine sündide arv ning migratsioon.

„Meil on kaks olulist küsimust, mis vajavad vastuseid: esiteks, kuhu lisa-aastad ehk eluea pikenemisest tulenevad aastad lähevad? Kas pikemasse pensionipõlve või pikemasse tööaega või jagunevad ühtlaselt kahe vahel?“ püstitas Leppik küsimusi.

Teiseks oluliseks küsimuseks on tema sõnul see, kes ja kuidas peaksid kandma koormust ehk kuidas jagatakse eakate arvu kasvu ning tööealiste arvu vähenemisest tulenev koormus?

Leppik tunnistas, et teda on häirinud katastroofiretoorika esiletõusmine ja sõnavõtud teemal, et pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Ta pidas võimalikuks, et katastroofiretoorika paneb inimesed mõtlema ja tegutsema, aga teiselt poolt külvab see ka paanikat.

„Keeldun uskumast, et meie pensionisüsteem ühel hetkel suure pauguga lõpetab,“ lausus Leppik.

Ligikaudu pool rahvastiku vananemise probleemist on tema sõnul seotud eluea kasvuga. Kui inimesed elavad kauem, siis nad kannavad selle lisakoormuse ka ise. Selge on see, et need lisa-aastad ei saa minna ainult pensionipõlve. Näiteks võivad lisaeluaastad jaguneda töötamise ja penisoniea vahel võrdselt, kõneles ta.

Leppiku sõnul on küsimus selles, kuidas see kohanemine toimub, kas ühekordselt valitsuse ostusega tõsta pensioniiga või on see pikk ja pidev kohanemine.

Teine pool kogu rahvastiku vananemise probleemist on sündivus ja migratsioon. Kes siin seda koormust kannab?

Leppiku hinnangul peaks põlvkondade suhteline tulupositsioon jääma samaks. See tähendaks, et demograafilised riskid jagatakse solidaarselt põlvkondade vahel — töötajad peavad maksma suhteliselt rohkem ja teiselt poolt ei pruugi pensionärid saada sama palju kui eelmine pensionäride põlvkond.

Leppiku sõnul on variatsioone ja võimalusi poliitiliselt erinevateks lahendusteks.

„Rahvastiku vananemise mõju penisonisüsteemile on üle müstifitseeritud. Keerulisem võib olla küsimus tervishoiu ja hoolekandeteenuste puhul.“

„Meie omapärane olukord on see, et sotsiaalkaitse süsteemi sisemist paindlikkust on suhtelist väike,“ tõdes Leppik. Tulevikus jäävad küll kulud laste arvelt väiksemaks, sest sünnib vähem lapsi, kuna sünnitusealiste arv väheneb. Kokkuvõttes pole see aga piiav.

Leppik nentis, et täna on sotsiaalkaitsesüsteem väga suures osas tööjõumaksudest finantseeritud. „Õigused teenitakse oma töö kaudu ja nende maksude kaudu, mida töötasult rehkendatakse. Müüd me näeme, et see on küll tõde, aga mitte kogu tõde.“

Kui tuua teisi riigieelarve siirdeid süsteemi juurde, siis öeldakse lahti sotsiaalkaitse tugevast seotusest tööeluga. Leppik pidas võimalikuks, et aeg võib olla nii kaugel, et seda võib kaaluda.

„Rasketel aegadel oleme oma solidaarsust näidanud, aga headel aegadel me ei pruugi enam nii solidaarsed olla.“