Karuputke hävitamine maksab 25 miljonit

Inimestele ohtliku karuputke tõrjumine kogu Eestis läheks viie aasta jooksul maksma 25 miljonit krooni.

Zooloogia ja botaanika instituudi juures tegutseva pärandkoosluste kaitse ühingu karuputkeaktsiooni projektijuhi Bert Holmi sõnul hõlmab keskkonnaministeeriumile saadetud tõrjestrateegia projekt kogu riiki ja kõiki teadaolevaid karuputke leviku koldeid, kirjutab Postimees. Karuputke tõrjumiseks kuluks viie aasta jooksul 25 miljonit krooni.

Projektijuhi kinnitusel on eelmisel aastal alanud karuputkekolooniate kaardistamine praeguseks lõppenud ja saadud andemete alusel ongi välja töötatud kõnealune strateegia.

“Usutavasti teame vähemalt 90 protsendi karuputkekolooniate asukohta,” nentis Holm, kelle sõnul tagaks viis miljonit krooni aastas, et viie aasta pärast on Eesti probleemist prii.

Ka Tartumaa keskkonnateenistuse juhataja Jalmar Mandel nentis, et seni on võõrliigi hävitamine jäänud raha taha.

Tänavu oli pärandkoosluste kaitse ühingul karuputkede leviku uurimiseks ja katseliseks hävitamiseks kasutada 227 000 krooni keskkonnainvesteeringute keskusest saadud raha. Seni on Holmi rühm karuputkesid hävitanud Tartu-, Viljandi- ja Põlvamaal. Edaspidi peaks nende hävitamine jääma keskkonnateenistuste korraldada.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist Lilika Käis kinnitas, et ministeerium tutvub praegu tõrjestrateegia projektiga ja kõne all on selle rahastamise lülitamine järgmise aasta eelarvesse.

“Projekt on hästi põhjalik ja detailne ning seega sobiv taustadokument raha taotlemiseks,” ütles Käis.

Holmi sõnul ei saa karuputkede hävitamiseks ühte meetodit kõikjal rakendada. “Seda piiravad seadused, kolooniate suurus ja putkede kasvukoht,” nentis ta.

Väikestes kolooniates tuleb putke juur juurekaelast allpool läbi lüüa ja taime roheline osa maa seest välja tõmmata. Karuputk paljuneb juurekaelast. Sügaval maapinnas asuvast juurest uut taime ei kasva. Suurematel putkeväljadel tuleb kasutada mürki.

Veekogude ääres, kus mürki pruukida ei tohi, tuleb kasutada labidaid või koguda sügisel seemneid, et tuul neid laiali ei kannaks. “Taimedele seotakse kott ümber õisiku, pärast aga kogutakse kotid koos seemnetega kokku ja põletatakse ära,” selgitas Holm.

Aastakümnete eest võimaliku silokultuurina Eestisse toodud, inimesest pikemaks kasvava Sosnovski karuputke ning teisegi võõrliigi, hiidkaruputke leviala on viimastel aastatel laienenud ja levinud kõikjal Eestis.

Karuputke võõrliigid on inimesele otseselt ohtlikud. Kui taime mahl satub nahale, põhjustavad selles sisalduvad furanokumariinid päikesepaistelise ilmaga põletusele sarnanevate villide teket. Tavaliselt ilmub mahlaga kokku puutunud kohale esmalt kipitav punetus ning hiljem võivad tekkida valulikud suured vesivillid.

Kui mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning mõnda aega otsest päikesepaistet vältida.