"Esiteks on Venemaalt väljarändajate ja -põgenejate arv viimastel aastatel nii ehk teisiti väga suur," ütles Tüür Delfile.

Ta viitas, et eri andmetel on Venemaa Föderatsiooni kodanikud maailma asüülitaotlejate üldhulgas 4.-7.kohal. Vastava ÜRO agentuuri andmete kohaselt oli Venemaalt selle aasta alguse seisuga põgenikke umbes 110 000, neist asüüliotsijaid umbes 12 000. Vastupidises suunas ehk Venemaale
põgenejaid on tunduvalt vähem (vastavalt 4000 ja 1000).

"Teiseks ei ilmuta Venemaa pagulased mingit erilist armastust Eesti vastu," ütles Tüür. "See on lihtsalt üks paljudest, ehkki lähimatest sihtpunktidest."

Kurikuulsamaid näiteid Venemaalt pärit asüülitaotlejatest on pärit mõne aasta tagant hoopis Šotimaalt, kus rühm vene põgenikke sooritas grupiviisilise eneseteapu, meenutas Tüür.

Konkreetse varjupaigataoltleja Maksim Jefimovi juhtumi kohta on Tüüri sõnul vara anda mingit hinnangut, kuid üks on tema sõnul selge. "Erilisi muudatusi riikidevahelistesse suhetesse ei tohiks see tuua," rääkis ta. "Eesti on andnud varemgi vene teisitimõtlejatele varjupaika."

Tüür nimetas Savva Terentjevat, kellele Eesti andis varjupaika 2011.aasta suvel ning Jelena Maglevannajat, kellele Soome andis varjupaika 2010. aasta sügisel. "Kumbki neist juhtumeist pole endaga toonud märkimisväärseid tagajärgi," tõdes Tüür.  

"Loomulikult on alati võimalus, et mõnda kindlat isikut või sündmust kasutatakse ära poliitilise skandaali ülespuhumiseks, kuid see on pigem siiski mitte suhete teravdamise pärispõhjus, vaid ettekääne," tõdes Tüür ja viitas Dmitri Ganini hukkumisele pronksiöö ajal.