"See on olnud poliitiliste valikute küsimus, et diskrimineerimise ja vähemuste teemad ei ole olnud ühegi valitsuse jaoks poliitiline prioriteet. Selle asemel on ehitatud valimiskampaaniaid rahvuspõhisele ja muule vastandumisele, et sellest lühiajalist poliitilist kasu lõigata. Olukorras, kus inimesed tunnetavad olukorda ebastabiilsena on oht võõraviha levikuks ja vähemuste tagakiusamiseks suurem, seega pigem võib sallimatus suureneda," nentis Käsper.

Käsperi sõnul on Eesti poliitikud oma tegudega seni näidanud, et sallimatus on nende jaoks pigem pseudoteema. "Kui Eesti riik ei ole valmis aktsepteerima pagulasi, kui valitsuses on kaks naist ja vähemusi üldse mitte, kui meil elab pikaajaliselt sadu tuhandeid inimesi, kes ei saa riigikogu valimistel osaleda ega parteisse kuuluda, kui vihakõne eest kedagi karistada ei saa ega diskrimineerimise vastu pole tõhusat abi loota, siis millise sõnumi saadab see ühiskonnale sallivuse olulisuse kohta?" küsis ta.

Käsperi sõnul saaks valitsus saaks sallivuse suurendamiseks väga lihtsaid samme astuda. "Justiitsminister saaks täna teatada, et alustab tööd kooseluseaduse rakendusaktidega ja esitab lõpuks valitsusele vaenu õhutamise vastase eelnõu; siseminister saaks täna teatada, et Eesti osaleb Süüria pagulasperede ümberasustamises; peaminister saaks sallimatuse hukka mõista ja külastada Vao pagulaskeskust jne."

"Iga päev jätavad poliitikud ja kõrged ametnikud kasutamata võimalusi Eesti ühiskonda sallivamaks muuta. Sallivuse edendamine ei saa olla ühekordse kampaania küsimus vaid pikaajaline, järjepidev ja kõike muud läbiv," ütles inimõiguste keskuse juhataja.

Käsper ütles Päevalehe uudises, et Eestil on jäänud tegemata olulised investeeringud sallimatuse ja diskrimineerimisega võitlemiseks.

"Meil on ikka veel sadu tuhandeid inimesi, keda me pole suutnud edukalt lõimida. Varjupaigapoliitika on pagulasi tõrjuv, naistevastane vägivald ja diskrimineerimine vohab, puuetega inimesed kogevad igapäevaseid takistusi ühiskonnaelus osalemisel ning viimasel ajal on homofoobia ja rassism põranda alt välja tulnud," loetles ta. "Vähemuste diskrimineerimine ja sotsiaalne eraldatus on Eesti üks peamisi arengupidureid. Sellest tuleneb väljaränne, kannatavad atraktiivsus talentide jaoks ning ühiskonna sotsiaalne ja majanduslik jõukus," ütles Käsper Päevalehele.