“Vesi haiseb,” teatab mitu tundi pärast kaevetööde algust lootust kaotama hakanud seltskonnale Arnold Unt. Mees, kes on ligi viiesaja sõjamehe maised jäänused maapinnast välja kaevanud, vahendab Maaleht.

“Kangelase varbad haisevad,” ühmab Unt. Augu veerel haisu veel ei tunne. “Ma olen sellist haisu korra tundnud, kui kakskümmend meest oli savi sees,” meenutab Unt.

Sel hetkel paljastub kaeve servast kondiots. Nüüd on hais ka auguveerel tunda. “Ma ei uskunud üldse, et siin midagi on.” Undi tegevusel on viimaks mõte sees.

“See on ilmekas näide, kuidas inimeste mälu petab,” sekkub väljakaevamise juht, Viljandimaa Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaak Pihlak. Kuus aastat tagasi olid omaksed talle näidanud kätte koha, kuhu Keng ühel 1975. aasta pimedal sügisööl oli maetud. See koht asunud akna all ja hauale oli istutatud punaste õitega pojengipõõsas.

Kohast, kust eelmisel neljapäeval luud paistma hakkasid, on aga aknani paraku neli-viis meetrit, pojengipõõsas ise kasvab mitme meetri kaugusel.