Loom pärineb Ameerika vetest, aga laevade ballastvee kaudu on suutnud levida mujalegi. Eelmisel sügisel leiti Saaremaa läänerannikul võetud proovidest esimesed kammloomavastsed Eesti vetes, kirjutab Meie Maa.

Liivi lahest võetud proovidest pole Tartu ülikooli mereinstituudi teaduri Arno Põllumäe sõnul kammlooma veel leitud, kuid samas ei pruugi looma levimist miski takistada, kuna soomlased on teda leidnud isegi madala soolsusega Botnia lahest.

Kammloom võib teadlaste väitel ohustada Läänemere kilu- ja räimevarusid, kuna täiskasvanud loom toitub peamiselt kalamarjast ja maimudest. Teadlased kardavad, et nad võivad mõne aastaga kohalike kalade toidulaua tühjaks süüa, kui hakkavad ohtralt paljunema, kuna Läänemeres puuduvad neil looduslikud vaenlased ja tingimused levimiseks on soodsad.

“Potentsiaalne oht kaladele on see, et kui teda saab kunagi olema väga palju, siis ta võib kalad nälga jätta,” rääkis Põllumäe looma ohtlikkusest. 1982. aastal avastati kammloomad esimest korda Mustas meres. Kümnendi lõpuks oli liik seal juba niivõrd levinud, et hävitas anšooviste ja teiste kalade toidulaua. Seetõttu vähenes mitme kalaliigi populatsioon meres 10 korda ning kalurid jäid enamjaolt tööta.

Kammloomad suudavad meie vetes talve üle elada. Sõltuvalt veetemperatuurist võivad kammloomad suguküpseks saada ja paljunema hakata vaid mõne nädalaga.

Täiskasvanud poolläbipaistev sültjas kammloom on kuni kanamunasuurune ja munasarnase kehakujuga.