Kalle Muuli: miks Mutli üldse edasi kaebas?

 (46)
Kalle Muuli: miks Mutli üldse edasi kaebas?
Foto: Eesti Ekspress, Ingmar Muusikus

Ajakirjanik Kalle Muuli imestab, miks Tallinna endine abilinnapea Jaanus Mutli üldse väärteomenetluse trahvi kohtus edasi kaebas ning seeläbi hoopis tõsisema süüdistuse osaliseks sai.

Muulil tekkis Raadio 2 saates “Olukorrast riigis” küsimus, miks juba enne väärteomenetluse asjus peetud kohut pole juba kriminaalasja algatatud.

“Teine küsimus, mis on veel kummalisem — miks Jaanus Mutli oma väärteootsuse edasi kaebas. Kui ma seda kohtuotsust loen ja kui ma neid väiteid loen, mida kohus on sinna kirja pannud… Kui mina oleksin Jaanus Mutli nahas, siis ma oleksin küll madalam kui muru, sest nii vaadates küll koidaks sealt vanglatrellid — või Eesti oludes siis loomulikult tingimisi ja katseajaga,” arutles Muuli.

Teine saatejuht Anvar Samost imestas samal põhjusel. “Kui inimene on ikka nii kaua olnud Keskerakonna juhitavas linnavalitsuses abilinnapea, siis kerge on tekkima selline tunne, et sulle on kõik lubatud ja üldse need mingisugused seadused — need kehtivad nagu pigem ühe teise ühiskonnaosa jaoks,” püüdis ta selgitada.

“Ka minus tekitas suurt hämmastust täpselt see sama asi, et miks inimene sellise asja üldse edasi kaebas. Igas mõttes nagu mõistlikum ja pragmaatilisem oleks olnud maksta see 9000 krooni trahvi ära ja mitte saada endale kaela kriminaalmenetlust. Aga antud juhul on nii see ilmselt minemas,” lisas Samost.

Lisaks murdis Muuli pead kinkekaartide teemal laiemalt ja tuletas meelde, et ka nõunik Ivo Parbuse skandaali puhul oli asi kinkekaartides.

“Erinevad isikud toovad erinevatele ametnikele. Ja just nimelt kinkekaarte. Järelikult see teave peab olema kuskil ju levinud, mingid ettevõtjad teavad, et tuleb viia kinkekaart. Tuleb panna see raamatu vahele. See on peaaegu nagu avalik saladus. Võib-olla, et avalikkus ei tea seda, aga teatud ringkonna inimeste seas, kes peavad suhtlema Tallinna linnavalitsusega, peab ju see teave levinud olema — kui palju maksab, mis asi tuleb viia ja et see peab olema kinkekaardi kujul,” rääkis Muuli.

“Ma püüan kujutada väärika abilinnapea kodu ette — kuidas ta annab selle kinkekaardi oma naisele, oma ämmale. Mis ta ütleb? Kas ta ütleb, et ma ostsin selle või? Või ütleb, et farmaatsiatehas tuli ja pistis mulle nagu… Näed sain jälle pistist, ise ei jõua enam sõita, ma olen nii ära päevitanud ja põlend, et kuule, ole hea ämm, äkki käid see kord sina ära. Ma ei saa nendest inimestest aru tegelikult, kes Tallinna linnavalitsuses äsja töötasid,” jätkas Muuli.

Samuti ei saa Muuli aru, miks eelistati kinkekaarti rahale, sest sellest jääb ju rohkem jälgi maha. “Kas see tundub altkäemaksu andjale kuidagi soliidsem ja puhtam või. Ei anna seda räpast raha?” küsis Muuli.

“Eesti ettevõtted on juba jõudnud sellele tasandile, et sellises kultuurses ettevõttes on “musta” sularaha tekitamine väga keeruline. Ettevõtetel on aruandekohustus ja ikkagi viisakas on minna ja firma nimel kinkekaarte osta. Ettevõte ikka teeb ärikingitusi — mõnikord on see pastakas, mõnikord teatripilet ja mõnel juhul on siis tuusik,” seletas Samost.

Arutledes seda, kui suur kingitus ületab ajakirjaniku või ametiisiku puhul taluvuse piiri, pakkus Muuli välja, et selleks piiriks võiks olla ühe päeva palk.