Kalle Muuli: massikirjanduse laenutamise võiks teha tasuliseks

 (63)
Kalle Muuli: massikirjanduse laenutamise võiks teha tasuliseks
Õpilased raamatukogusFoto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Ajakirjanik Kalle Muuli pakkus Raadio2 saates „Olukorrast riigis“, et kui kultuuriminister Rein Lang kavatseb eelarve kokkuhoiu eesmärgil keelata maksumaksja raha eest massikirjanduse ostmise raamatukogudele, siis võiks neid raamatuid hakata laenutama sümboolse raha eest.

Muuli pakkus arutluseks võimaluse, et raamatukogused on raamatud, mis on tasuta laenutamiseks ja raamatud, mille eest makstakse pisut tasu.

„Justkui 100 laenutajat ostaks selle raamatu raamatukogult välja,“ kõneles Muuli. „Kui inimene peaks maksma 10 või 20 eurosenti, siis ta soovitud raamatu ka saab. Videofilme ju ei levitata tasuta ja kui keegi tahab neid laenutada, siis tuleb selle eest pisut maksta.“

Muuli hinnangul tundub see õiglane ja loogiline, sest miks peaks riigi raha kulutama kommerts- ja massikultuuri edendamseks. Samas ei ole tema sõnul ka õige jätta rahvas ilma raamatutest, mis väljub kultuuriministeeriumi maitse piiridest.

Teise saatejuhi Anvar Samosti sõnul on raamatute raha eest laenutamine ohtlik mõte, sest siis on varsti kõikide teoste laenutamine tasuline ja lõpuks saab tasuta laenutada vaid „Kalevipoega“.

Miks ainult raamatud?

Muuli leidis, et kui kultuuriminister hakkab juba määrama, mis raamatuid raamatukogusse osta, peaks ehk üle vaatama ka teised kultuurivaldkonnad. „Kui juba läheneda nii nagu Lang läheneb, siis tuleks küsida - miks ainult raamatud?“ ironiseeris Muuli. „Võib olla peaks seadma sisse kunstinõukogud, mis hindavad näiteks teatrite repertuaari, et miks Vanemuine etendab aastas mitu muusikali, mis pole ka Eesti autorite kirjutatud.“

Seotud lood:

Samost tsiteeris minister Langi, kes tema hinnangul küsib õigustatult, miks on nii, et kui põhiseadus näeb ette eesti keele ja kultuuri säilitamist, siis suur osa selleks mõeldud rahast läheb Barbara Cartlandi raamatute ostmiseks ja laenutushüvitiste maksmiseks. Ta lisas näiteks, et ligi 19 000 laenutuse eest sai Cartland mullu Eestist 1600 eurot laenutushüvist.

Samost leidis, et parem oleks, kui Lang suudaks suurendada laenutamiseks ostetavate raamatute eelarvet, sest inimeste huvi kirjanduse laenutamise vastu on olemas, eriti arvestades raamatute hinda kauplustes. „See pole nii suur summa, see pole võrreldav õpetajate palgatõusurahaga, vaid ainult kümned tuhanded eurod,“ kõneles ta.

Samosti sõnul on vastuseta küsimus, kas võib nii olla, et mõni Eesti kirjaniku teos jääb raamatukokku ostmata kuna ostetakse sama raha eest kaks Cartlandi.

Küsitava väärtusega teosed?

Muuli sõnul võib ka Eesti kirjandusest leida küsitava väärtusega teoseid. „Mis see meile annab, kui meil neid enam raamaturiiulis pole?“ küsis Muuli. „Inimene ikkagi ei laenuta riiulist seda raamatud, mida Rein Lang on talle soovitanud. Siis see inimene üldse ei laenuta ja läheb koju ja vaatab telerit.“

„Kui Cartlandid ja Tohvrid raamatukogust ära korjata, siis kindlasti see ei too kasu rahvale ega raamatukogudele,“ ütles Muuli. Ta pakkus, et maainimesele on ka Cartlandi raamatu lugemine parem ajaveetmise võimalus kui poe taga õlle joomine.

Samost tõi välja, et 2009. aastal olid laenutuste edetabelis Mihkel Raua „Musta pori näkku“, Kersti Kreisamanni, Maire Aunaste ja Urmas Oti elulooraamatud, millele järgnes Stephanie Meyeri fenomenaalselt edukas romaanisari „Videviku saaga“. Ta märkis, et see teisemeeas noorte seas populaarne toes on paljude jaoks esimene vabatahtlikult laenutatud paksem teos.

„Emotsionaalselt võin öelda, et Langil on õigus ja maksumaksja raha ees ei pea kõiki teoseid raamatukokku ostma, aga tekibki küsimus, kas näiteks Stephanie Meyerit on õigus raamatukogusse maksumaksja raha eest osta,“ kõneles Samost.

Kättesaadavuse piiramine ajaga

Veel ühe Langi ideena toodi saates välja, et tuleks paika panna periood, mille jooksul ei ole värskelt ilmunud teos koheselt raamatukogus kättesaadav. Umbes pooleaastane periood, mille jooksul ei saa raamatut raamatukogust kätte, vaid see tuleb osta kauplusest. Samosti hinnangul tasub see mõte, mis teenib kirjastuset huve, kaalumist.

Muuli tõi võrdluseks, et sama päeva ajaleht on küll raamatukogudes saadaval, ega kujutanud ette kuidas ajalehetoimetused suhtuks sellesse, kui ajalehe lugemine raamatukogus lükata kolme päeva võrra edasi.

Loe veel

Muuli tunnistas, et ta pole Langi ammu kiitnud. „Alati ei ole ideed head või halvad, aga tal vähemalt on ideed,“ ütles Muuli, kelle sõnul ei ole antud teemal ühte õiget vastust, vaid pakutud ideid tuleb arutada irjastajatega, raamatukogutöötajatega ja rahvaga. Ka soovis Muuli, et oleks rohkem ministreid, kes pakusk välja oma ideid ja tunneks muret selle üle, kuidas riigi raha paremini kasutada.

Milline Eesti tippsportlane pole kunagi pruukinud dopingut?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!