Millega te praegusel ajal tegelete?

Kõige suurema osa mu ajast võtab Rahvusvahelise Küberkomisjoni juhtimine. See moodustati 2017. aasta märtsis, see on Hollandi valitsuse initsiatiiv, sinna kuuluvad 28 eksperti kõige erinevamatest valdkondadest. Seal on häkkereid, professoreid, tsiviilühiskonna esindajaid ja IT-eksperte. Meie eesmärk on anda riikidele nõu, sest tihti on nii, et kui üks riik annab teisele nõu, on kohe poliitiline märk küljes. Kui ettepaneku teeb Ameerika, Eesti või Venemaa, siis kohe on märk küljes ja keegi on vastu. Eesmärgiks on soovitada riikidele poliitikaid, strateegiaid, konkreetseid käitumisnorme, kuidas käituda, et küberruum oleks turvalisem.

Kui teil on seal komisjonis nii huvitav, siis miks te Eesti sisepoliitikasse sekkute?

See oligi otsustamise küsimus. Peale presidendivalimisi ja välisministeeriumist lahkumist oli mul vaja aega, et mida tahan edasi teha. Olen olnud üle aasta naiskodukaitse liige, olen läbinud seal baaskursuse, osalesin õppusel SIIL Hiiumaa jaoskonnas, evakueerisime kaitseliitlaste perekondi ja lapsi. Olengi püüdnud vaadata, mis on elu väljaspool välisministeeriumi. Peale 15 kuud võin öelda, et ma saan endaga hakkama. Ma ei jää virelema, ma ei jää nukrutsema, ma ei jää töötuks, vaid saan endaga hakkama. Teiseks, mul on väga lihtne välismaal hakkama saada, aga kas ma tahan ka Eestis midagi teha ja panustada. Kui olin otsustanud, et tahan, oli küsimus, et mismoodi. Arvan, et mina saan praegu kõige paremini panustada poliitikas osalemise kaudu. Need teemad, millest rääkisin presidendivalimiste ajal on mulle olulised teemad, need ei olnud kampaania ajaks pastakast välja imetud. Julgeolek, kindlustunne, aga järjest rohkem ka nende inimeste eest rääkimine, kelle häält me ei kuule. Eestil läheb täna väga hästi, ometigi on suur lõhe nende vahel, kes saavad väga hästi hakkama ja kes ei saa. Naiste palgalõhe on olemas. Nüüd on käes see aeg, kus tunnistame, et meil on läinud väga hästi, aga tegeleme rohkem nendega, kes vajavad rohkem abistamist, märkamist ja hoolimist.

Kas see tähendab, et teie peamiseks sooviks on töötada riigikogus või suunduda Euroopa Parlamenti?

Olen öelnud, et kandideerin mõlematel valimistel. On valijate otsus, kas mind usaldatakse ja valitakse. Ma ei ole peibutuspart, kandideerin nii riigikokku kui Euroopa Parlamenti kindla sihiga sinna ka minna, kui mind sinna valitakse.

Mida Ivari Padar sellest arvab, et te tulete ja võtate tema töökoha Euroopa Parlamendis ära?

Seda peate Ivari Padarilt küsima. Minul ei ole kavatsust kelleltki töökohta ära võtta, valimised on aus võitlus.

Kes teile augu pähe rääkis, et te just sotsiaaldemokraatidesse astusite?

See ei olnud üks inimene. Olen rääkinud paljude sotsiaaldemokraatide, aga ka paljude teiste erakondade ja liikumiste esindajatega. Mulle on lähenetud sisuliselt esimesest esmaspäevast peale presidendivalimisi. Olen 57 aastat vana, ma tean, mida ma tahan, ma tean, mis on õige. Kui olin teinud otsuse minna poliitikasse, siis sealt järgmine otsus, kellega koos tahan olla poliitikas, oli minu jaoks palju lihtsam. Sotsid ei pidanud mind ära rääkima, sest ma näen, et nemad on need, kellega koos ma tahan Eesti riiki panustada.

Mida nad teile lubasid?

Lubadustest ei olnud juttu. Ma helistasin ise umbes poolteist kuud tagasi Jevgeni Ossinovskile ja ütlesin talle, et mu otsus on tehtud. Kui otsus on tehtud, ei olnud põhjust venitada. Jevgeni arvas, et kui otsus on tehtud, teeme selle kohe juunis ka avalikuks.

Sotside madal reiting teid ei hirmutanud?

Ma ei arva, et erakondadesse peab minema reitingu järgi või viisakusest, haletsusest või surve tõttu. Erakonda tuleb minna, kui tunned, et oled selleks küps ja tunned, et sind tahetakse.

Kas olete astmelise tulumaksuga lõpuks ära leppinud?

Oh, ma ei oskagi öelda. Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Kui inimesed maksavad erinevat tulumaksumäära erineva sissetuleku juures, siis see ongi astmeline tulumaks. Mõnes mõttes on mul raske aru saada, miks me ei kasuta seda mõistet, miks me kardame niiväga seda sõna. Tegelikkuses on meil juba tänaseks olemas erinevad astmed. Maksusüsteem võiks olla selgem ja arusaadavam. Minu jaoks on see süsteem täna väga segane. Ma tahaksin, et see oleks lihtne ja arusaadav. Täna räägin kui Marina Kaljurand, SDE lihtliige. Räägin enda seisukohtasid.

Praegu on kummalise „küüruga” süsteem, et vältida päris astmelist tulumaksu. Sotsid pakuvad, et kaotaks „küüru” ära ja teeks puhta astmelise tulumaksu. Kas see meeldiks teile?

Mulle meeldib selgus. Olen nõus, et meie ühiskonnas, kus tööl käivate inimeste arv pidevalt väheneb, ei saa me ilmselt välistada maksude tõstmist. Kas olen nõus tulumaksumäära tõstmisega? Jah, arvan, et see oleks selge, aus, kõigile arusaadav, aga see on minu väga isiklik seisukoht.

Ehk teie kui üsna kõrgepalgaline inimene olete nõus, et kõrgepalgalised peaksid rohkem tulumaksu maksma?

Jah, olen sellega nõus.

Valijad tahavad üldiselt madalamaid makse, kõrgemaid toetusi ja madalamat pensioniiga. Kas poliitik peaks kõike seda inimestele lubama?

Valijat ei tohi alahinnata, valijaga tuleb rääkida ja suhelda. Olen väga palju Eestis ringi sõitnud ja inimestega suhelnud. Kui neil on mure, olgu see migratsioon, julgeolek, väike palk, kehv arstiabi ja sünnitusosakondade sulgemine, kõiki neid muresid tuleb võtta väga tõsiselt, aga samas tuleb julgeda selgitada, miks on vaja teha ühte või teist otsust. Tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid, aga kui rääkida iga valijaga, siis olen kindel, et inimesed saavad aru.

Kas inimesed saavad aru, miks alkoholiaktsiisi tuli nii palju tõsta?

Ega hästi ei mõisteta. Saadakse aru, et riik püüab vähendada alkoholi tarbimist ja suitsetamist, aga nii järsk aktsiiside tõstmine tekitab küsimusi. See tekitab inimestes pahameelt. Ka mina ise leian, et see ei olnud kõige otstarbekam. Miks peame toetama piirikaubandust Lätiga? Miks peame sinna ära andma raha? Alati ei pruugi meetodid olla kõige õigemad. On oluline tunnistada, kui ei olnud kõige õigem meetod. Oleme kõik inimesed, me kõik eksime.

Kas Jevgeni Ossinovski peaks tunnistama, et oli viga aktsiise nii palju tõsta ning eelmisel aastal aktsiisitõusu mitte peatada?

Jevgeni Ossinovski on seda öelnud oma tegevusega, kui ta astus ministrikohalt tagasi. Ta saab sellest aru. Kas tema üksi? See on küsimus tervele valitsusele. Ei saa panna ühte ministrit vastutama selle eest, mille otsustas kogu valitsus. Valitsus ka tunnistas seda sellega, et aktsiiside tõstmine on peatatud.

Teie kodulehel on artiklite koha peal väga vähe presidendivalimiste aegseid artikleid. Kuhu need kadunud on?

Väga õige märkus. Kui presidendivalimised lõppesid, muutsin oma kodulehe ära. Ise ka märkasin seda ühel päeval, kui tahtsin vaadata. Need on mu eraarhiivis alles, aga võtan kriitika omaks, tõepoolest, neid asju võiks olla rohkem ja püüan need taastada. Pärast presidendivalimiste kampaaniat kujundasin täiesti uue koduka ja täiesti uue Facebooki ja läksin kustutamisega hoogu. Oleksin pidanud vähem kustutama.

Kas te üritasite oma minevikku retušeerida või oli see mingi emotsionaalne reaktsioon?

Ma ei oska öelda. Üks etapp oli läbi, algas teine, aga möönan, et kustutasin liiga palju.

Kui mõtlete kokkupuudetele Reformierakonnaga, siis mis maitse sellest suhu jäi?

Reformierakonnas on palju seisukohti ja inimesi, mis mulle meeldivad. Ideaalses maailmas oleksin võtnud erinevatest erakondadest erinevaid mõtteid ja erinevaid inimesi ja teinud uue erakonna, aga see ei ole realistlik. Mul on Reformierakonna liikmete seas sõpru. Mõned neist on mulle juba helistanud ja kirjutanud, öeldes, et jääme sõpradeks edasi. Muidugi jääme.

Kas olete poliitikas näinud inimesi, kes avalikult räägivad ühte ja eraviisiliselt teist juttu?

Jah, ja mulle see absoluutselt ei meeldi. Nägin seda ka presidendivalimiste kampaania ajal, nägin ka välisministrina, kui mulle esitati süüdistusi Vene režiimi toetamises ja Putinilt altkäemaksude saamises. Kui kaamerad pandi kinni, tulid samad poliitikud koridoris mulle ligi ja ütlesid, et „Marina, saad aru, see on poliitika”. Ei saa aru, ei aktsepteeri, ei kavatse kunagi niimoodi käituda. Ütlen kaamera ees sama mis inimesele toas kahekesi. Jah, selliseid inimesi on, see on väga kahetsusväärne. Mina sellist asja ei andesta.

Kui palju teil presidendivalimiste kampaania jooksul tekkis inimesi, kellest te lugu pidada ei saa?

Tekkis ja ikka oma paarkümmend inimest. Ma ei heida ette mu seisukohtade kritiseerimist, vaid kui minnakse isiklikuks, kui minnakse labaseks, kui minnakse perekonna kallale ja valetatakse. Need asjad on mul kõik meeles. Kui pean nende inimestega suhtlema, siis suhtlen, aga inimlikult ei tule meie suhtlusest enam kunagi midagi välja.

Kas need inimlikud suhted on põhjuseks, miks te enam Reformierakonnaga tegemist ei tee?

Ei. Ka Reformierakonnas on mõtteid, mis mulle meeldivad. Majanduspoliitika, maksupoliitika, eelarvepoliitika, see meeldib mulle Reformierakonnas, aga kui panin kokku kogupildi, siis rohkem teemasid ühendab mind sotsidega. Reformierakond ei ole piisavalt tegelenud venekeelse elanikkonnaga, sellega tegelevad sotsid rohkem. Lõpuks võitis kaine mõistus, aga ka see tunne, et mind oodatakse, mind tahetakse ja ma tahan nende inimestega koos edasi minna.

Astmelist tulumaksu toetasite te pika hambaga, aga Reformierakonna maksupoliitikat kiidate väga entusiastlikult. Kui sotsiaaldemokraat te ikka olete?

Ongi raske lahterdada. Minus on palju liberaalset majandust, minus on konservatismi. Mulle väga meeldib Isamaa avatud rahvuslus. Mina olen alati hinnanud, et eestlasi ei pea hindama tõupuhtuse järgi nagu Eesti hagijaid, vaid selle järgi, kuidas nad käituvad, räägivad, õpivad keelt ja hoiavad kultuuri. Minus on killukesi erinevatest vaadetest, aga domineerib sotsiaaldemokraat.