Keemiarelvade kasutamine süütute ja kaitseta inimeste vastu ei saanud jääda vastuseta. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa raketirünnak oli täpselt suunatud - Süüria keemiarelvadega seotud objektide vastu – ning proportsionaalne. Mõistagi ei saanud eeldada, et taoline ühekordne rünnak võinuks lüüa Süüria sõjamasina rivist välja, eriti kui al-Assadi õhuväel oli piisavalt aega peitu pugeda Venemaa poolt kontrollitud baasidesse. Tegemist oli pigem tugeva poliitilise sõnumi andmisega.

Venemaa reageeris president Donald Trumpi hoiatusele ettearvatavalt, sisuliselt süüdistades Suurbritannia eriteenistusi keemiarünnaku "lavastamises". Midagi muud Kremlilt eeldada ei saanud, kuid olulisem on Venemaa edaspidine käitumine. Tulevase välisministri Mike Pompeo sõnul on USA Venemaa-suunalise pehme poliitika aeg lõppenud. Venemaa ja Süüria võivad näiliselt solvuda ja väita, et neid on ebaõiglaselt koheldud, kui nad ei saa enam loota, et tulevased kuriteod jäävad vastuseta. Kusjuures vastused saavad olema ilmselt üha jõulisemad.

Venemaal on võimalus teha otsustavaid korrektiive Süürias ning oma välispoliitikas üldisemalt. Seda enam, et Kremlil ei ole tegelikult liitlasi – Süüria režiim vajab Venemaad üksnes edasi püsimiseks, Iraanil on omad huvid ning märkimisväärselt on Türgi otsustanud praeguses olukorras vaikida. USA ja tema liitlased suhtlesid enne raketirünnakut aktiivselt Venemaaga, kelle mureks oli näo päästmine ja mitte pihta saamine (baasid Süürias). Viimase mure eest kandsid lääneliitlased hoolt, kuid näo päästmine on president Putini ülesanne.

Karta on, et Kreml ei soovi nurgast – kuhu ta on ise ennast surunud – väljuda ning liigub edasi provokatsioonide saatel ja eskalatsiooni vaimus. Putini eeldatavalt viimane kuusaastak on alanud väga pingeliselt. Kui ta soovib veel pikalt omal kohal püsida, siis ta peab püüdma - varem või hiljem – pingeid maandada, mitte ainult suusõnaliselt ja propagandistlikult, vaid reaalsete sammudega.