Kaks nädalat koeratoitu ja mürgisüst
Laes ripub paar üksikut lampi, mis heidavad hägust valgust varjupaiga teistele asukatele. Pikas reas puitlatrites on peaaegu igaühes üks koer. Kõik nad üritavad tulijatele endast valju haukumisega märku anda — äkki võetakse just mind siit täna lõpuks kaasa. Koerad topivad nina või käpa latrilaudade vahelt välja ja niutsuvad kaeblikult.
“Koertel veab. Neid tahetakse päris hästi. Kassidega on aga nulliring,” ütleb varjupaiga perenaine Eva Tigane nukralt. Seejuures leiavad paljud koerad uue kodu hoopis Soomes.
Kasside näugumine on hullem kui koerte hädakisa — kui kass kahe nädala jooksul uut peremeest-naist ei leia, kutsutakse varjupaika loomaarst, kes lõpetab loomakese elutee mürgisüstiga.
Talvel pole laudas mingit kütet. Kuid pakast taluvat asukad, peale kutsikate, siiski kenasti. “Meil oli jaanuaris 16 kutsikat. Jagasin kõik mööda küla laiali, sest nemad külmale vastu ei pea,” räägib Tigane.
Kuna loomadel on laudas kitsas, ehitas Tigane vähemalt osadele kassidele maast laeni ulatuvad boksid, et nad saaks ringi liikuda. Tigane tahtis kodututele loomadele ka parema maja osta — vana sigala, kuid loomasõpradel sai raha otsa ning Paide linnavõim eraettevõtmist oma taskust toetada ei taha.