Kaks aastat tagasi Eestis asüülita jäetud tõlk Omar palub eestlastelt abi
Omar on 22-aastane noormees, kes kirjeldab ennast kui endist tõlki, kes elas ja tegutses Afganistanis Kabulis, samuti oli ta koos Eesti väeüksustega ESTCOY 12, 13 ja 14 baasides. Pärast Eesti vägede lahkumist sai ta korduvalt tapmisähvardusi ning paar korda peksti ta ka läbi. Seda põhjusel, et kohapeal oldi teadlikud tema tööst ISAFi (NATO juhitavad rahvusvahelised julgeoleku abijõud) heaks.
Enamik NATO sõdurite tõlkidest palus asüüli nendest riikidest, kelle heaks nad olid töötanud. See ärgitas Omari paluma abi Eesti riigilt. Kuna varjupaigataotluse esitamiseks pidi noormees isiklikult Eestisse tulema, esitas ta viisataotluse, mille rahuldamata jätmisest teatati talle 2013. aasta mai alguses. Enne seda otsust, sama aasta aprillis, saabus Eestisse esmakordselt tollane Afganistani president Hamid Karzai, kes tunnustas Eesti sõdurite panust Afganistanis.
Majandusraskused ja kallid õpingud
Põhjus, miks noormees nõustus tõlgi tööga väeüksuste juures, seisnes selles, et olles vaesest perest, tahtis ta toetada oma perekonda. Omar pidi teadma, missuguse tööga end seob ning et sellega võivad kaasneda ohud. Tapmisähvardused ajendasid teda Afganistanist iga hinna eest põgenema. "Pärast viimast Urmas Paeti vastust otsustasin lahkuda Afganistanist ja olen nüüd Indias," ütles Omar, kes elab nüüd üksinda ühes ühiskorteri toas Punjabi provintsis Indias ning on õppinud kaks aastat ärikorraldust kohalikus erakõrgkoolis nimega Lovely Professional University.
Õppemaksuga erakõrgkooli valis noormees põhjusel, et mujale ta nii kiiresti õppima ei saanud. Hetkel on tema sissetulekud kasinad, peamiselt annetajatelt saadud toetused. Varem aitas teda kooliõpetajast ema, kes pärast infarkti on invaliidina ise Afganistanis abivajaja seisu jäänud. "Minu jaoks on väga raske siin elada ilma toetuseta, aga ma saan hakkama," ütles Omar. Tema ema muretseb enim ülikoolitasu ja praeguse olukorra pärast. "Meil pole hea elu, meil pole raha, meil pole kodu. Endise töötajana teie riigi teenistuses palun ma toetada mind õpingutes," on Omari sooviks.
Delfi andmetel on Omar pöördunud paljud Eesti inimeste poole, näiteks on ta saatnud e-kirja Ilmar Raagile ja Urmas Paetile. Urmas Paeti sõnul ei ole ta asjaoludega piisavalt kursis, et teda aidata. "Neid inimesi, kes raha küsivad, on üldiselt sadu... nii need asjad ka päris ei käi." Paet viitab sellele, et ilmselt on Eesti kaitsejõududel üldine lähenemine kõigi nende (endiste) töötajate osas.
Omaril on jäänud üks aasta õpingute lõpuni ning siis loodab ta tööd leida, võimalusel sooviks ta aga Eestisse tulla. "Soovin õppida Tallinna või Tartu Ülikoolis," sõnas Omar. Indiasse ei taha noormees jääda põhjusel, et seal lihtsalt ei ole talle tööd. "Olen üksinda siin ja mul on nii palju muresid." Mõnesse teise riiki peale Eesti ei soovi Omar samuti minna, sest seal pole tal toetajaid ja tuttavaid inimesi. Tõlk Omar vajab vähemalt 4000 dollarit aastas. "See on minu õppetasu, üür ja söök".
Kes oli poolt, kes vastu?
Omar võtab aastal 2013 toimunud asüülitaotluse teema kokku järgmiselt: "Minu siiatulekut ja asüülipalvet toetasid Eesti kõrgeimad ametnikud: president ja peaminister, kuid lõplik otsus oli negatiivne."
Praegu, kui Eestisse on oodata kuni 200 sõjapõgenikku, kellel pole eeldatavasti Eesti riigiga mingit seost, rääkimata erilistest teenetest, on paslik küsida, miks jäeti Omari abipalvetele vastamata.
Siis peaministri ülesannetes olev kaitseminister Urmas Reinsalu ütles toona, et inimene taotles viisat selleks, et saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada. Nimetatud viisataotlusele oli keelduv vastus ning üldise praktika kohaselt valitsused keeldumise sisu ei kommenteeri.
"Kui me võtame näiteks praegust olustikku, siis meie kontingenti teenindab Afganistanis 11 tõlki. Tegemist on ühega väga paljudest afgaanidest, kes on kaasabi osutanud Eesti kontingendile," rääkis Reinsalu. "Me kindlasti tunnustame seda, et need inimesed on oma panuse andnud Afganistani riigi huvides."
Temaga nõustus ka praegune riigikogu liige Hannes Hanso, kes ütles, et andes Omarile asüüli, teatatakse kogu maailmale, et oleme Afganistanis kaotanud ja see riik on ja jääb ebaturvaliseks ka pärast liitlasvägede lahkumist.
Toona leidis 2006. ja 2007. aastal Afganistanis luuregruppi juhtinud reservkapten Rene Toomse, kes puutus seal tõlkide ja kohalike inimestega tihedalt kokku, et moraalselt oleks asüüli andmine õige. "Minu sealoleku ajal lasti üks baasist kodu poole kõndiv tõlk maha," meenutab Toomse.
President Toomas Hendrik Ilves ei kiitnud heaks valitsuse otsust mitte rahuldada Afganistanis Eesti üksusi aidanud tõlk Omari asüülitaotlust ning Ilvese sõnul võiks Eesti võtta eeskuju ka hiljutisest Suurbitannia otsusest pakkuda afgaani tõlkidele elukohta.
Kas praeguses olukorras oleks Omar abi saanud?
Eesti Inimõiguste Keskuse õigusekspert Anni Säär saab aru, miks taoline küsimus praegu päevakorrale on tekkinud. "Siiski oli tol hetkel meie poliitiline olukord teine ning ka õiguslikult ei oleks see olnud korrektne. Nimelt selleks, et Eestilt varjupaika paluda tuleb olla Eesti Vabariigis kohapeal, seda tõlk Omar ei olnud."
Kaks aastat tagasi ütles praegune Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, et Eesti otsus tõlk Omari kohta tuleks Suurbritannia eeskujul üle vaadata. Praegu, kus Eesti pagulaspoliitika on hoogsalt arenenud ning tegeletakse pagulaskvootide küsimusega, jääb siiski õhku moraalne aspekt. "Minu arvates ei saa neid juhtumeid poliitiliselt päriselt kõrvutada, kuna Omari puhul polnud ette aimata, et põgenike probleem muutub nii dramaatiliseks ja haarab kõiki Euroopa Liidu liikmeid."
Riigikogu liige Hannes Hanso ütles, et kui inimestel on Eesti riigi ees teeneid - nagu näiteks tõlk Omari osas - ja nende elu on seetõttu ohtu sattunud, peaks loomulikult Eesti riik võtma vastutuse ka laiemalt oma tegevuse eest ning tulema kasvõi ajutiselt vastu. "Tõlk Omari kaasuse puhul tuleb lähtuda individuaalsest olukorrast: milline on tema olukord praegu. Ka statistika näitab, et kõiki asüülitaotlusi rahuldada pole põhjust. Kui me riigina oleme valmis sekkuma maailmakonfliktidesse, siis sellega kaasnevad peale sõjalise vastutuse võtmise ka teised valdkonnad nagu arenguabi andmine, võimalik et ka vajadusel inimestele turvalisuse garanteerimine emigreerumise näol." Hanso lisab, et siiamaani on asju käsitletud üheülbaliselt. "Lubasime Iraaki toetada ka pärast Iraagist lahkumist nii humanitaar- kui arenguvaldkonnas. Täna on olukord, kus minu meelest seda piisavas ulatuses ei tehta. Kui Afganistani puhul saime sõjaliselt sekkuda, siis on õige ka arenguabi valdkonda panustada."
Kui toona ütles Hanso, et tõlk Omarile asüüli andmine võrduks ebaedu tunnistamisega Afganistanis, siis kaks aastat hiljem kommenteeris ta seda järgmiselt: "Kui toona asju kokku pakiti Afganistanis, siis tõesti selles olukorras oli tegemist poliitilise otsusega. Kui me ise ka mööname, et jätame riigi ohtlikusse olukorda pärast sõda, tekib küsimus, kas meie riik saavutas edu või mitte. Afganistani puhul teame, et need probleemid on üleval vähemalt samamoodi nagu need olid toona: narkokaubandus, äärmuslus, oopiumikasvandus. Kurb on vaadata, et Taliban kui jõud ei ole kuskile kadunud ja nüüd me räägime Afganistanis nii al-Qaidast kui ka ISISest."
Fund of Omar
MTÜ Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson ütles, kuna viimasel ajal on Omar võtnud ühendust paljude eestlastega, osad neist soovivad ühiselt raha eraldada ning seetõttu plaanitakse luua eraldi fond "Fund of Omar".
Kuna Omari ema, kes teda varem rahaliselt toetas, sai infarkti, on Omaril hetkel majanduslikult keeruline aeg. Ta võtnud ühendust väga paljude inimestega Eestis, paludes rahalist toetust. MTÜ Eesti Pagulasabi poole on pöördunud inimesed, kes tahavad annetada. Soovime kokku koguda selle raha ja ühise ülekande teha.
Omari viisataotlusesest keeldumist põhjendab Janson sellega, et Eesti riik kartis luua pretsedenti. "Tõenäoliselt kardeti ka seda, et see ei jääks üheks ainsaks, et neid tõlke tuleb veel. Tema aitamine oleks tähendanud seda, et oleks antud viisa Eestisse reisimiseks ja siin ta oleks esitanud varjupaigataotluse."
Praeguses olukorras oleks Omaril aga veelgi keerulisem põhjendada oma Eestisse tulemise soovi. "Ta on Indias, käib ülikoolis, tal ei ole vajadust rahvusvahelise kaitse järele. Seega mil määral ta otseselt hetkel kvalifitseerub nendele pagulasstaatuse tingimustele, see on omaette küsimus," nentis Janson.
*Tõlk Omari täisnimi on Delfi toimetusele teada.
