Kaitsevägi tahab tegelda luurega

 (61)
Eesti Kaitsevägi
Foto: DELFI

Kaitseväe luuramise varjus vaidlevad eksperdid selle üle, kellel ja kui palju peaks olema õigusi Eestis nuhkida ja kuidas seda kõige paremini korraldada.

Kaitseministeeriumist välja saadetud ja kohe poliitikute karmide sõnadega hukka mõistetud kaitseväe korralduse seaduse eelnõu varjus käib tegelikkuses laiem arutelu luuramisega tegelevate asutuste tulevikust. 99% seda teemat analüüsivaid koosolekuid ning pabereid on templiga ehk range riigisaladusega kaetud, kuid mida arutatakse?

Praegu on Eestil kaks julgeolekuasutust, millest üks tegeleb seaduse järgi luurega ja teine vastuluurega. Kõige laiemalt on tuntud vastuluurega tegelev ja siseministeeriumi all töötav kaitsepolitsei ehk kapo, kes seisab hea põhiseadusliku korra tagamise eest Eestis. Selleks otstarbeks koguvad kapo ametnikud infot ning kontrollivad ka nende — eelkõige ametnike — taustu, kes puutuvad kokku sellise või ka muu Eesti jaoks tundliku informatsiooniga. Teised luurajad töötavad teabeametis, mis allub kaitseministeeriumile, kirjutab Eesti Päevaleht.

Pilt on justkui ilus, sest ülesanded on juriidiliselt jagatud, kui faktiliselt ei oleks olemas veel ühtesid luurajaid ehk kaitseväe omi. Just nimel faktiliselt, sest praegustes seadustes on vaid ähmased viited sellele, millega kaitseväe luurajad võivad või peaksid tegelema. Eelkõige sellest seaduslikust segadusest oli tingitud kevadel meediassegi tilkunud vahejuhtum, kus kaitseväe luurajad olid väidetavalt nuhkinud kaitseministeeriumi ametnike ja teiste järele lootuses paljastada mingisugune relvakandjatevastane ametnike vandenõu.

Nõupidamisel ning templitega paberitel arutataksegi praegu selle üle, kas kaitseväel peaks tulevikus olema seadusest tulenevaid õigusi, mis võiksid lubada sarnaselt kapoga teatud juhtudel Eesti inimestel silma peal hoida. Ehk selle üle, kas Eestisse on vaja kolmandat täiemõõduliste lubade ja funktsioonidega julgeolekuasutust või kas oleks mõistlik ja säästlik anda kaitseväe luure mõned ülesanded hoopis kapole või teabeametile.

Kaitseväe seisukoht neis aruteludes on selge. Seal nähakse, et neil oleks vaja luure osas täita kolme peamist ülesannet. Esiteks puhtalt sõjaväelist luuret, mis algab juba kõige väiksemate üksuste tasandilt. See tähendab piltlikult info kogumist vaenlase vägede kohta ja nende andmete analüüsi, mis on siis omakorda kõrgematele ülemustele ning tsiviiljuhtidele aluseks vajaduse korral otsuste langetamiseks. Siia alla kuulub näiteks ka õhuruumi jälgimine radaritega ning vaenlase radarite kindlakstegemine.

Teiseks peetakse vajalikuks kaitseväesisese julgeolekukontrolli teostamist. Julgeolekukontroll tähendab kaitseväes töötavate inimeste tausta uurimist, et nad saaksid töötada salajaste materjalidega, mida suur osa seal kasutusel olevatest paberitest ka on. Samuti kontrolli selle üle, kas salajaste paberitega sehkendamine käib ikka seaduse järgi, sest logisevad protseduurid võivad viia Eesti kui NATO liikme saladuste ilmsikstulemiseni.

Ja kolmandaks soovib kaitsevägi olla võimeline tegema ka kaitsejõududesse puutuvat vastuluuret ehk kontrollida oma inimeste meelsust ja lojaalsust kehtivale korrale. Piltlikult tähendab see soovi vältida olukorda, kus mõni kasiinovõlgades ohvitser soovib nende katteks mõnele teisele riigile maha müüa Narva kaitseplaanid, nii nagu juhtus 1930-ndate lõpu Eesti kaitseväes.

Neist esimese vajadust ja raudset kuulumist kaitseväe juurde ei pane keegi kahtluse alla, kuid kahe viimase tahtmise kohta esitatakse küsimusi. Kaitseväe kujutluses oleks sellise komplekti ülesannete ning volitustega luuresüsteemi paiknemine nende juures loomulik — USA-s näiteks on kokku 16–17 föderaalset julgeolekuasutust.

Kuid tsiviileksperdid küsivad, kas Eestis on ikka mõtet teha kaitseministeeriumi juurde konkureerivat julgeolekuasutust eelkõige julgeolekukontrolli teostamise ning vastuluure alal. Arvestades seda, et kaitseministeeriumi alluvuses juba on üks julgeolekuasutus — teabeamet –, küsitakse, kas selle ministeeriumi alla ei koondu mitte liiga palju luure- ja vastuluureülesandeid.

Küsimus on ka selles, et kui meil on organisatsioonid üles ehitatud, siis pole mõtet hakata mujal arendama veel täpselt samasuguseid võimekusi, sõnastavad nad oma arusaama. Näiteks kui sõjaväeluurel on vaja kasutada pealtkuulamise tehnikat, siis kapo annab neid kasutada. Need on kallid vahendid, mida pole mõtet eraldi osta.

Samuti väidavad need eksperdid vastu, et kui mujal maailmas ongi selliste volitustega sõjaväeluured, siis ei asu nad tavaliselt sõjaväe enda alluvuses. Seda eelkõige selleks, et tagada väga tugev tsiviilkontroll igasuguste riigisiseste tegevuste üle, kus võidakse inimeste põhiõigusi riivata.

Teiseks küsivad ametnikud, kas kaitsevägi peaks teostama tingimata ise enda inimeste üle julgeolekukontrolli. Leitakse, et ametnike ja ohvitseride tausta saaks kontrollida ühtlasemalt, kui seda teeks üks asutus ehk kapo. Samuti viidatakse kaitseväe rangetele käsuliinidele ning arutatakse, kas need lasevad kaitseväe julgeoleku tagajatel erapooletult otsustada. Praegu jaguneb Eestis tehtavate inimeste taustakontrollide arv väidetavalt üsna võrdselt kaitseväe ja kapo vahel pooleks.

Aga samas on küsimused ja arutelu õigustatud teada saamaks, kui palju ja missuguseid luurajaid on vaja ning kuidas võiks maksumaksja raha paremini kasutada.

Kui taustauurimised kõik kapo kätte liiguvad, siis viitab nii mõnigi ametnik küsimusele, kust võtab kapo selle ressursi, et neid täita. Alles hiljuti läks kapo alla piirivalve inimeste kontrollimine, sest sellest sai sõjaväestatud asutuse asemel tsiviilasutus.

Kuid kaitsevägi oleks “suur tükk” ning ilma täiendava rahastuseta kapo seda alla ei suudaks “neelata”. Selle asemel võib tekkida oht, et ülekoormatud ametnike teostatav kontroll muutub ühtlasema asemel hoopis veaohtlikuks.

Ka kaitseväes suhtutakse neisse ettepanekutesse eelarvamusega. Mõnigi leiab, et julgeolekukontrolli ja riigi kaitsesse puutuva vastuluure viimine kapo alla peaks tähendama Nõukogude armee süsteemi taastamist, kus KGB ametnik või osakond istus iga üksuse juures.

Ka peaks kapo ennastki kaitseväkke puudutavate küsimuste suhtes harima. Ja mis oleks siis parem — usaldada sellist asutust, mille tööst inimesed suurt midagi ei tea, või mitme asutuse tööd, küsivad asjatundjad.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines