“Igasuguse tulemusliku julgeolekupoliitika nurgakiviks on adekvaatne ohuhinnang, Eesti (ja paljude Venemaa lähemate ja kaugemate naabrite) puhul eeldab see vältimatult ka hinnangut Venemaalt lähtuvate ohtude suhtes,” kirjutab Aaviksoo ning tunnistab, et need ohud on olemas ja süvenevad.

Samasl leiab Aaviksoo, et vaatamata informatsioonilisele ja ka majanduslikule survele pole relvastatud konflikti tõenäosus hetkel märkimisväärne, mis ei tähenda, et selle haldamisega ei peaks tegelema ja ei tegeletaks.

“Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda,” kirjutab kaitseminsiter, et alguse saab julgeolek eneseusaldusest, eneseusust ja eneseväärikusest, millel seisab kaitsetahe.

“Minu jaoks on meie julgeolekupoliitiline debatt ühtpidi liialt tehnililine — tankide, õhutõrjerakettide, lennukite jms keskne, teistpidi aga liialt emotsionaalne — me oleme nii väikesed, kas tullakse appi, kaua peame vastu. Mis asja — oleme siin sakslastele ja liivlastele, venelastele ja rootslastele, poolakatele ja taanlastele üle 5000 aasta vastu pidanud, abis on käinud venelased ja soomlased, sakslased ja taanlased, inglased ja ameeriklasedki.”

Aaviksoo sõnul on Venemaad puudutava julgeoleku strateegiline võti mitte Tallinnas, Brüsselis ega Washingtonis, vaid Venemaal, tema arengutes ja korduvalt takerdunud eneseotsingutes.

“Samas pole mõistlik end ohtude pinnalt pidevalt Venemaale vastandada, sest see süvendab täiendavat usaldamatust mõlemal pool piiri. Elagem ja toimetagem pigem kui kogenud talupoeg metsaserva talus, kes mesipuid ja lambaid ei kaitse mitte metsaserval huntide-karude peale karjudes ja viha kandes, vaid tara ja korraliku kaheraudse abil,” lõpetab Aaviksoo oma sissekande.