Kaitseliitlane kandis kõrvas haakristi (täiend)

Vabariigi aastapäeva paraadil päripäeva konksudega haakristi kõrvas kandnud mundris naine ei rikkunud kaitseliitu esindaja sõnul määrustikku. Kaitseminister Jürgen Ligi aga nõuab juhtumi arutamist.

Kodanik Jevgeni Krištafovitš pöördus kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi poole, nõudes tema käest juurdluse algatamist internetis levitatava foto kohta, mille peal on kaitseliitlase vormis naisterahvas, kelle paremas kõrvas on svastikakujuline kõrvarõngas.

Kaitseliidu pressiesindaja Tanel Rütmani sõnul on tegemist kaitseliidu Tallinna maleva liikmega.

Rütman nentis esmalt Delfile, et seda, mis on piiga kõrvas, ei saa vaenuõhutamisega siduda. Tema sõnul on natsisümboli ristihaarad vastupäeva. “Pigem on see [kõrvarõngas] iidne õnne sümbol, mis on olnud ka Eesti rahvariiete üks detail,” lausus Rütman.

Rütmani sõnul on kõrvarõnga kandjaga räägitud. “Tema kandis ehteid, nagu ta pidas tol hetkel vajalikuks. Selles mõttes ta kaitseväe määrustikku rikkunud pole.”

Haakrist on ajalooliselt tuntud kui viljakuse ja õnnesümbol. Möödunud sajandil hakkasid seda kujundit oma sümboolikas kasutama ka Saksamaa natsipartei.

Rütman kinnitas hiljem, et kaitseliit on kindlalt igasuguste natsismi ja vaenu õhutavate ilmingute vastu. “Oleme teinud ja teeme ka edasi, et midagi sellist meie liikmete seas ei oleks. Konkreetses asjas võtame vastu seisukoha, kas asjas vajalik käivitada ametlik juurdlus.”

Kaitseminister Jürgen Ligi ütles Postimees Online´le, et haakristi ei saa kuidagi vaadata eestlaste õnnesümbolina ning tema seda kindlasti heaks tooniks ei pea. Ligi sõnul kavatseb ta juhtunut kaitseliiduga arutada.

Krištafovitš nendib oma avalduses, et vastavalt kaitseväe juhataja käskkirjale esindab iga kaitseväelane vormi kandes kaitseväge. “Seega, kui fakt fašistliku sümboolika kandmise kohta kaitseväevormi kõrval leiab tõestust, on tegemist äärmiselt olulise pretsedendiga, mis kahjustab Eesti riigi ja Eesti Kaitseväe mainet rahvusvahelisel areenil ja mis peamine, riivab meie rahva õiglustunnet ning otseselt solvab meid kõiki.”

Eesti Vabariigis on suhtumine fašismile ühetähenduslik ja hukkamõistetav, nendib Krištafovitš. “Riigikogu 18. juuni 2002 avalduses “Okupatsioonirežiimide kuritegudest Eestis” rõhutatakse, et alates 1940. aastast, mil Eestis algas Nõukogude okupatsioon, millele järgnes 1941. aastal Saksa okupatsioon ja 1944. aastal taas Nõukogude okupatsioon, represseerisid ja sundisid Nõukogude ja Saksa okupatsioonivõimud kodumaalt lahkuma rohkem kui viiendiku Eesti elanikest.”

Samuti palub Krištafovitš Kõutsil pöörata senisest rohkem tähelepanu kaitseväelaste ettevalmistamisele ja nende väärtushinnangute kujundamisele. “Võiks olla kohustuslik ekskursioon Okupatsiooni muuseumisse või kohta, kus Teise Maailmasõja ajal paiknes Klooga koonduslaager, kodumaa kaitsjale see paha ei teeks. Ma väidan, et see oleks kasulik ka mõnele poliitikule, kes oma sünnipäeva peol peavad õigeks natsivormis ringi käia, näidates sellega rahvale eeskuju.”