Kaitseekspert: reservarmeed Eestis suuresti ei ole

 (64)
Ajateenijad 2011. aasta Kevadtormil
Kaitseväe peastaap

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur ja kaitseministeeriumi endine kaitseinvesteeringute asekantsler Martin Hurt nõustus suures osas rootslaste kriitilise hinnanguga Eesti iseseisva kaitsevõime osas.

“Kindral Neretnieksi artikkel on lühikokkuvõte 118 leheküljelisest FOI raportist, mis ilmus 2010. aasta suvel. Üldiselt pole mõtet nokkida üksikute detailide kallal, kus kindral on oma kirjatükis eksinud. Kokkuvõttes on tal õigus, analüüs on objektiivne ja ei sisalda tegelikult eriti kiitvaid hinnanguid ei kolme Balti riigi, tugevamate NATO liitlaste ega ka Venemaa relvajõudude suhtes,” teatas Hurt Delfile saadetud kommentaaris.

“Üldjoontes ma ühinen kindral Neretnieksi hinnanguga. Selles ei ole põhjust näha midagi pahatahtlikku. Eesti peamise maaväe lahingujõu moodustab täna 1. jalaväebrigaad, mida pole kunagi täis koosseisus harjutatud. On õige öelda, et brigaadi varustamine moodsa tehnika ja varudega alles käib. Kaks aastat tagasi otsustati brigaad mingis ulatuses mehhaniseerida, mille kallal mõttetöö alles käib. Arvestades kõiki asjaolusid võib tänase brigaadiga tõenäoliselt olla rahul.”

“See ongi maaväe peamine üksus, muu nn maakaitsestruktuur on suures osas arengukavades kirjeldatud eesmärk kaugemaks tulevikuks, mille jaoks on möödunud aastatel elavjõudu hulganisti välja õpetatud ja osa varustustki olemas, kuid mida mitte mingite kriteeriumide alusel ei saa täna pidada kasutatavaks meie eeldatava vastase vastu,” kirjutas Hurt.

Seotud lood:

“Kaitseliit, nagu ka Läti ja Leedu vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid, kannab endas organiseeritud jõudu ja patriotismi, kuid sõjalisest aspektist vaadates on alles viimastel aastatel hakatud rõhuma tõsisemale sõjalisele võimele. Kõik, kes mäletavad Kaitseliitu kümme aastat tagasi näevad, et edusammud on olnud suured, kui väga palju on veel teha.”

“Eesti meestes on võitlustahet ja isamaalisust kahtlemata palju, kuid seda ei ole piisavalt, et korvata puudujääke hariduses ja väljaõppes, tehnikas ja lahingumoonas. Selleks, et lahinguväljal surra, ei pea sõdur olema hästi väljaõpetatud ega varustatud. Selleks, et ellu jääda ja vastast murda on vaja palju enamat kui seda, mis meil 2011. aastal on olemas. Mis ainult näitab, et meil on veel palju tööd ees. Palju sõltub rahast aga veel rohkem sõltub mõistusest ja haridusest.”

“20 aastat tagasi alustasid kõik kolm Balti riiki oma riigikaitse taasrajamist nullist ja selle ajaga ei tee kindlasti imet. Arvan, et oleme suhteliselt hästi hakkama saanud, eriti kui võrrelda meid mõne teise Euroopa riigiga, kel 1991. aastal oli suur sõjavägi olemas koos paljude polkovnikute ja nõukogude tehnikaga, kuid kelle sõjaline võime täna nende iganenud polkovnikute ja vanaraua tõttu on väga madal.”

“Haritud ja intelligentse kaadri, ühtse mõtteviisi ja kokku harjutatud tegusa riigikaitsesüsteemi saavutamiseks on veel vaja palju tööd ja vaeva näha. Peamise väljakutsena näen noorte haritud ohvitseride ja allohvitseride potentsiaali rakendamist senises suuremas mahus. Siiani on seda takistanud nõukogude pärandina saadud mõtteviis, mille kohaselt ülemus on alati tark ja alluv alati rumal, millest tulenevalt igasugune initsiatiiv on pigem karistatav kui teretulnud.”

“Ajateenijate väljaõpetamine on järk-järgult aidanud kaadrikaitseväelastel omandada kogemusi ja oskusi. Suur osa alates 1991. aastast välja õpetatud poistest ei saa kunagi olema paigutatud mõnda võitlusvõimelisse reservüksusesse, kuid kõik tulevikus aega teenivad noored peaksid saama paigutatud reservüksustesse, millele kuulub enam-vähem moodne varustus ja piisav laskemoon, et kujutada tõsist sõjalist jõudu. Ka täna on mul raske näha, et see saab nii olema, kuna hetkel veel domineerib Eestis endiselt tahe uputada vastast massiga, mitte võita teda kvaliteediga. Loodetavasti see suhtumine muutub seoses ohvitserkonna põlvkondade vahetumisega.”

“Lõpetuseks — Eesti ühines NATOga, et tagada oma julgeolek. NATO on meie peamine julgeolekugarantii, kuid peame olema valmis seda toetama sõjalise jõuga nii võõrsil kui kodus. Võidupüha paraadidel välja hõigatud loosungitest seejuures ei piisa.”

“Rootsi poliitikud valetasid järjekindlalt oma rahvale alates teisest maailmasõjast kuni külma sõja lõpuni, väites, et riik on sõjaliselt tugev ja sõltumatu. Tegelikult tõdesid nii sõjaväelased kui poliitikud, et 40 brigaadiga pole võimalik Rootsit kaitsta. Seetõttu tehti salaja sõjalist koostööd NATOga, alguses Norra ja Taaniga, hiljem peamiselt USA, Suurbritannia ja Saksamaa Liitvabariigiga.”

“Nõukogude Liit sai sellest kohe teada, aga Rootsi rahvas usub siiani, et Rootsi on sõltumatu. Eesti sõjalistel juhtidel ja poliitikutel tasub ka järele mõelda, kui palju nad tänast riigikaitsekorraldust takka kiidavad. Sel päeval, kui süsteemi on vaja radikaalselt tugevdada võib rahvas sellele vastu olla väites, et riigikaitse on piisavalt tugev, sest nii neile paraadidel ja pidupäevadel on väidetud,” lõpetas Hurt.