Kama sõnul reformivad ametkonnad end ülevat alla ja keegi mitte kuskil ei vaata, mida reformid tähendavad regioonile. Ametkonnapõhised reformid tähendavad tema sõnul riigipalgaliste töökohtade kadumist regioonis.

Oma kodukandi näitel rääkis Kama, et kadunud on kool, metskond, rahvuspargi keskus, sidejaoskund, velskri- ja ämmaemandapunkt, alles on veel raamatukogu. Tema sõnul ei ole raske arvata, kas sellised arengud toovad inimesi maale juurde või viivad neid ära.

Kama ütles, et kui täna koondatakse maakonnakeskustesse gümnaasiume, siis kümne aasta pärast hakatakse neid sulgema. „Kahekümne aasta pärast piisab Eestis kahest omavalitsusest – Tallinna linn ja ülejäänud Eesti,“ utreeris Kama.

Kama tõi mõned näited maailmast, kus avalik võim püüab linnastumise vastu meetmeid rakendada.
Ühena mainis ta Norrat, kus regionaalpoliitika on kõrgel tasemel. Ehkki võib öelda, et seda on naftarahade eest lihtne teha, saab Norras maahaigla peaarst saab rohkem palka kui linnahaigla peaarst, rääkis ta.

Regionaalpoliitikat tehakse Kama sõnul ka nii, et pealinna elu tehakse kalliks. „Küllalt levinud on ka see, et inimene elab pealinnas niikaua, kui ta on täies elujõus, käib tööl ja teenib palka, kui ta jääb vanaks, siis ta kolib linnast ära,“ kõneles Kama.

Regionaalpoliitiliselt töötab Kama sõnul ka maamaks. „Kuna linna maa on kallis, siis on ettevõtjatel, inimestel, mistahes kontoril mõistlik viia oma tegevus suurest linnast välja,“ rääkis Kama. „See on meede, mis meil ei tööta,“ rääkis Kama ja kritiseeris kodualuse maa maksuvabastust, mis teeb linnainimese veel lõbusamaks. „Seadusekirjutajate linnakesksus on see, et makust vabastati ainult eluasemealune maa, selle peale lihtsalt ei tuldud, et maal elavad ka inimesed.“

Kamale ütles kärajatel vastulause suurinvestor Heldur Meerits, kes ütles, et kui vaadata, kuidas raha läbi eelarve liigub, siis selgub, et raha korjatakse kokku Tallinnas ja see liigub sealt maakondadesse.