Kadunud Pärnu noorukit hakatakse otsima eramajade kaamerapiltidelt
Kadunud 19-aastase Johannese otsingud jätkusid täna kümmekonna otsijaga, kes lõpetasid vaatlusaluste piirkondade läbikammimise pimeduse saabudes. Johannest pole aga endiselt leitud. „Töö teeb keerulisemaks see, et meil ei ole teada tema liikumissuund,” ütles Pärnu politseijaoskonna piirkonnavanem Karin Uibo.
Kesklinna ja võimalike liikumissuundade ümbrusesse jäävate avalike valvekaamerate salvestised on nüüdseks läbi vaadatud, kuid noormeest pole ühelgi salvestisel. Üks lootuskiir on valvekaamerate osas veel: politsei on praeguseks kätte saanud ka eraisikute valvekaamerate salvestised võimalikelt trajektooridelt. Nüüd seisab ees suur töö nende salvestiste läbivaatamisel.
Ka muud tegevused ei jää vahepeal soiku ja Johannese kadumist uurib terve grupp politseinikke. Pärnu ja selle ümbruse läbikammimist vabatahtlike abil hakatakse siiski järjest koomale tõmbama. „See ei tähenda seda, et töö seisma jääb,” rõhutas vanemuurija Rain Uibo ja lisas, et patrullid, piirkonnapolitseinikud ja kriminaalpolitseinikud jätkavad otsingut.
Infot Johannese võimalike viibimiskohtade kohta kogutakse tema tuttavate kaudu aina juurde ja tööd kadunud noormehe leidmiseks jätkatakse täpsemalt sihituna. Samuti ei jäta politsei kõrvale seda, et Johannese kadumine võis olla kuriteo tagajärg ja seega uuritakse ka kohalike kurjategijate võimalikku asjasse segatust.
Lootus Johannest elusana leida ei ole kadunud. „On teada juhtumeid, kus inimest peetakse surnuks, aga tema on näiteks teises riigis,” märkis Karin Uibo. Kui aga Johannesega peaks olema juhtunud õnnetus või jäi ta muul põhjusel välistemperatuuri kätte, siis on tema ellujäämine vähe tõenäoline. Politsei loomulikult hoidub ennustustest, aga paraku ei ole ilmastikuolud soodsad. „Inimkeha hakkab jahtuma juba +17 kraadi juures. Meil aga oli miinus neli kraadi külma,” ütles Karin Uibo.
Johannese otsingud on avalikkuse eriti terava tähelepanu all, kuna vaid mõned päevad tagasi jäi Tartus kadunuks ja leiti surnuna 20-aastane Renet, kes lahkus ööklubist seni täpsustamata joobes ja sattus ekseldes kodust järjest kaugemale, kuni lõpuks hukkus tühermaal näoli madalas vees.
Mida teha, et selliseid juhtumeid rohkem ei oleks? Loota, et Eesti noored lõpetaks joomise, on idealistlik. On ka praktilisem võimalus. Karin Uibo sõnul aitaks selliseid juhtumeid ära hoida juba see, kui noored ei võtaks alkoholi ja uimasteid segamini, sest kombineerides võib nende mõju olla tarvitajale täiesti ootamatu ja viia inimese sellisesse seisundisse, kus ta ei ole suuteline enam üldse aru saama, kus ta on või mida teeb.
Samuti oleks Uibo sõnul abi sellest, kui klubitöötajad hoiaks talvisel ajal ilma üleriieteta lahkuvatel noortel silma peal. „Sel ööl jäi klubisse kolm jopet, üks neist Johannese oma. Selge see, et tippajal pole võimalik kõiki liikujaid jälgida, aga sel ajal, kui Johannes lahkus, polnud äraminejaid enam palju. Töötaja oleks võinud korra tema poole pöörduda,” ütles Uibo. 2012. aasta detsembris suri Võru ööklubist ilma üleriieteta lahkunud 18-aastane Tairi, kes külmus surnuks lähedalasuva oja kaldal. Kohtu alla anti ööklubi turvamees, kes lasi Tairil ilma mantlita lahkuda. Kohus mõistis turvamehe õigeks, kuna ei näinud otsest põhjuslikku seost mantlita lahkumise ja surma vahel.
Kolmas aspekt, mida rõhutas vanemuurija Rain Uibo, puudutab noorte omavahelist solidaarsust. „Kui peole minnakse koos, võiks ka kokku leppida, et ära minnakse koos ja kedagi ei jäeta maha,” ütles Rain Uibo.
