"Kallid sõbrad, me soovime teile kauneid jõule ja hoidke üksteist. Ärge võtke elu liiga enesestmõistetavalt ja nautige igat päeva ja hetke, sest saatusel võivad olla omad plaanid.

Kuid ega me ei saa alla vanduda. Me ajame selja sirgu, vaatame igal hommikul ärgates üksteisele silma, nagu kinnitades, et me saame hakkama. Margot teeb oma kalliralli ära ja ongi nagu natuke kergem. Siis helistavad õed ja ema ja sugulased ja sõbrad... nad ei oskagi midagi väga öelda, aga on jälle kergem.

17 aastat on meie elus olnud imeline ingel ja järsku teda enam ei ole. See ei mahu pähe, see ei ole võimalik... selline asi juhtub ainult filmides... aga paraku. Meie viimased jõulupalved lähevad üles ja loodame, loodame lihtsalt, et oma poja leiaksime.

Aga nii kaua – kallis Markkus, ma loodan, et sinuga on kõik korras, oled, kus sa oled. Inglid valvad sinu üle ja sa lihtsalt saadad naeratuse meie poole ja ütled nagu alati: "Emps ära põe!" Kallis Markkus, me näeme varsti, kindlasti näeme. See võtab võib-olla natuke aega... aga ajal pole tähtsust. Me kohtume ja sinu kingid ootavad sind kuuse all nii kaua kui vaja. Me armastame ja igatseme sind!"