Kaarel Tarand: kultuuriajakirjanduse rahastamine pole juba aastaid ministeeriumi prioriteet
Kultuuriajakirjanduse rahastamine pole juba aastaid ministeeriumi prioriteet olnud, ütles Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand.
"Täiuslikku ajalehte pole minu teada maailma ajaloos veel õnnestunud välja anda. Seega on ka Sirbil arenguruumi nii sisu kui ka vormi osas," kommenteeris Tarand Delfile Raplamaa Sõnumites ilmunud Rein Langi väidet, et Sirp on vabatahtlikult võtnud nišitoote rolli ning seda loetakse liiga vähe.
"Aegajalt suunatakse ajakirjandusele, sh Sirbile etteheide, et toimetused ei tee midagi ühiskonnas tõsistel teemadel arutelude algatamiseks või ülalpidamiseks. Sirbis on need debatid kogu aeg olemas ja kui millestki puudu on, siis poliitiliselt klassilt tulevatest seiskohtadest ja plaanidest, palu, palju tahad," ütles Tarand.
"Kahtlemata võiks Sirbi (ja eriti veebiversiooni) ülesannete hulka kuuluda katkematu kultuuriuudiste tootmine ja vahendamine," ütles Tarand, kelle sõnul võiks seda teha toimetuse neli-viis reporterit.
Teha saab aga lehte Tarandi sõnul täpselt selles mahus, nagu asutaja ja kultuuriministeeriumi võimalikuks peab. "Poliitiliselt pole kultuuriajakirjanduse rahastamine juba aastaid ministeeriumi prioriteet olnud, nagu pole ka kõrgkultuuri rahastamine tervikuna olnud valitsuse prioriteet, mille kinnituseks on kultuuriministeeriumi eelarve riigi keskmisest aeglasem kasv. See pole niivõrd kurtmine, vaid aus vastus küsimusele, miks rohkem ei saa, kuigi peaks," ütles Tarand.
Peatoimetaja sõnul uuendati Sirbi kujundust viimati kaheksa aastat tagasi ning sellises eas vajab iga masin vähemasti remonti. "Praegu selle läbimõtlemisega just toimetuses tegelemegi," ütles Tarand.
"Lehed lähevad praegu lugeja mugavusele vastu tulles väiksemaks ning kuna tehnilised takistused on kadunud, siis pole peale stiili- ja kunstikaalutluste erilist põhjust vägisi värvilist maailma mustvalgena hoida," ütles Tarand.
Raskem küsimus on Tarandi sõnul see, kas toimetuselt on mõistlik oodata püstitatud ülesande omal jõul tasuta realiseerimist.
"Suured päevalehed on mäletatavasti töö ostnud koguni välisfirmadelt, makstes selle eest vanas rahas 7-kohalisi summasid. Oletagem, et Sirbis suudaksime hakkama saada ehk kümnendikuga sellest, olgugi maketeeritava maht sama või suuremgi kui päevalehtedes. Kuid ka see on raha, mida me eelarves pole, nagu pole ka raha selleks, et natukenegi kompenseerida toimetuse palkade ostujõust kuue aastaga kadunud 30 protsenti? Ja seda keskmiselt 650-eurose brutokuupalga juures," küsib Tarand.
