„Aga miks ma peaksin?“ küsis Tarand vastuseks Delfi küsimusele, kas ta peatab oma töösuhte riigikogusse kandideerimise ajaks. Ta leiab, et juba poliitikas tuntud inimestel on niigi paremad võimalused oma kampaaniat teha kui uutel tulijatel, ning ei näe, et seda peaks seostama mingi eetilise probleemiga.

Ta tõi võrdluseks näite, et kui tema ise on saanud viie aasta jooksul igal reedel kirjutada ajalehes peatoimetaja veergu, siis peaminister saab iga nädal esineda valitsuse pressikonverentsil.

Diskrimineerimine ametikoha järgi

Tarand leiab, et kandideerida peaks saama üldistel ja ühetaolistel alustel ning kui teised kandidaadid ei loobu kandideerimise ajal oma põhitööst, siis miks peaksid ajakirjanikud loobuma.

„Me oleme nagunii ju kehvemas olukorras, meil on oma põhitöö ja kandideerida saame ainult oma vabast ajast,“ rääkis Tarand, kelle sõnul tegevpoliitikud saavad oma töö kaudu avalikkuse ees silma paista. „See on diskrimineerimine ametikoha järgi,“ sõnas Tarand.

Kommenteerides ajakirjanik Peeter Ernitsa töölepingu peatamist kandideerimise ajaks tõi Tarand välja kolm tahku. „Kui see on tema isiklik otsus, siis on kõik vabad tegema oma otsuseid,“ rääkis ta. „Kui see on tööandja surve, siis see on halb.“

Kui aga ajakirjanik kasutab terve tööpäeva oma valimiskampaaniaks ja valijatega kohtumiseks, siis on töölepingu peatamine poolte kokkuleppel mõistlik, leidis Tarand.

Seadus ei sea piirangud

„Ükski seadus ei sea sedasorti piirangut,“ märkis Tarand. „See on järjekordne poliitilise kartelli ettekujutus asjast. Suurparteidel on nagunii valimistel rahaline eelis.“

Tarand rääkis, et osaleb valimistel roheliste nimekirjas just seetõttu, et ta ei peaks ise kinni maksma oma kandideerimisega seotud kulusid. „Mina osalen kodaniku ja maksumaksjana kõigi parlamendiparteide finantseerimisel,“ selgitas ta. „Kui ma oleks üksikkandidaat, siis ma pean maksma ka enda konkurentide kandideerimise eest.“

Ajakirjandus ei ole Tarandi sõnul ainus selline tegevusala, kus tegevatelt kandidaatidelt võiks oodata oma töösuhte peatamist. „On ju ka teisi tegevusalasi — alustagem sportlastest või muusikutest,“ sõnas ta. „Muidugi võib seda küsimust alati ühiskonnas arutada, aga ma leian, et see ei ole õiglane.“

Ülemuse ja peaministri nõusolek olemas

„SA Kultuurileht on küll riigi poolt asutatud, kuid seda juhib Toomas Väljataga, kellega me oleme seda arutanud ja me oleme leidnud, et mingid piiranguid ei pea mulle olema,“ ütles Tarand.

Tarand palus enda sõnul peaministrilt väljastada endale eraldi tõend, et ta võib kandideerida. „Peaministri büroo väljastas sellise tõendi, et keegi ei kavatse minu põhiseaduslikke õigusi piirata ja neile meeldib, kui ma kandideerin ja konkureerin,“ sõnas Tarand.

Ta kinnitas, et ei kavatse aktiivsel valimiskampaania perioodil kasutada oma peatoimetaja veergu kellegi poliitiliseks lintšimiseks nii nagu seda teeb peaminister valitsuse pressikonverentsidel.

Tarand kahtles ka, kas kultuurilehe „Sirp“ mõjujõud on ikka nii suur, et sellepärast peaks konkurendid muretsema. „Ma julgen arvata, et „Sirbi“ lugejad on oma valimisotsuse juba teinud,“ sõnas ta.

Kaarel Tarand kandideerib valimistel roheliste nimekirjas. Kultuuriminister Laine Jänes on varem avaldanud, et Tarand peaks kandideerimise ajaks kultuurilehe peatoimetaja kohalt taanduma.