1996. aastal Paksu Margareeta kõrval avatud Estonia mälestusmärk on kaheksa aastaga muutunud sodijate lemmikpaigaks, kirjutab SL Õhtuleht.

Sinna on lõigatud ka kümneid kuupäevi, südameid, nooli ja üks viisnurk. Rannavärava mäelt algav liin on täis jala- ning rattajälgi.

Teada on, et pealinna noored harrastavad sellel ekstreemsporti. Jalajälgi on täis ka 852 hukkunu nimega must graniittahvel.

Estonial hukkunute omaksed on mälestusmärgi rikkumisest häiritud. “Olen käinud Rannavärava mäel vaid ühe korra,” räägib katastroofis abikaasa kaotanud naine. “See jättis väga ebameeldiva mälestuse. Idee on hea, kuid monumendil on jalajäljed.”

Ta paneb ette, et tahvli hukkunute nimedega võiks tõsta püsti — sellel käimine on mõnitavalt valus. “Samba ümbrus on räpane. Ja mõned inimesed käivad seal õlut joomas,” kurdab naise tütar. Seepärast mälestavad nad meest ja isa Metsakalmistul sümboolsel haual. “Rootsis on monument püha paik. Aga meil Tallinnas ei ole.”

“Puhastame ja korrastame monumenti ning selle ümbrust kogu aeg,” ütleb Kesklinna Parkide OÜ jaoskonnajuhataja Elina Bärg. “Kuid vandaalid ning sodijad pole siiani mälestusmärki rahule jätnud.”

Noortel jääb pahatihti puudu kasvatusest. Nad ei tea, kellele ja miks on monument püsti pandud — seepärast seda rikutaksegi, usub Bärg.