Juuniküüditamise mälestusürituse õhupallid tekitasid ürituse korraldaja ja lastega emade vahel suure tüli
Neljapäeval möödus 77 aastat juuniküüditamisest, mistõttu mälestati Tallinnas Vabaduse väljakul Nõukogude režiimi ohvreid tuhandete helesiniste õhupallidega, mis kujutasid endast pisaraid. Heljuv õhupallimeri ahvatles aga nii väikelapsi kui noori palle haarama, mis ajas endast välja korraldajad, kes olid kella kuuest hommikul kiviplaatidele teibiga palle kleepinud.
Vabaduse väljakult neljapäeval läbi jalutanud Kristina Valing märkas, kuidas üks korraldajatest karjus väikese lapse peale, kes õhupalli kiskus.
Valing märkis, et üritus oli tõesti ilus ja korraldajad olid palju vaeva näinud. „Kuid see, kuidas üks korraldajatest karjus väikese, umbes viieaastase tüdruku peale, et „mis sa lõhud seda õhupalli”, oli rohkem kui inetu,” nentis naine. „Laste jaoks on õhupallid rõõmu ja mängu sümbolid ja kui need on paigaldatud nende näo kõrgusele, siis see loomulikult lausa provotseerib last sellest kinni haarama. Ma muidugi ei mõista vanemaid, kes ei keela oma lapsi, ja saan aru, et korraldajad olid väsinud, kuid laste peale karjumist see ei õigusta. See oli lubamatu.”
Valing märkis, et rääkis ürituse korraldanud Inimõiguste instituudi töötajaga, kes oli öelnud, et korraldajad olid endast väljas, kuna inimesed ei allunud keeldudele, korraldajatel kästi end lausa põlema panna ja üks nelja lapse ema oli lubanud isegi kohtusse pöörduda, kuna tema lastel ei lubatud õhupalle puutuda.
Inimõiguste instituudi tegevjuht Aet Kukk nentis, et ta ei tahaks juhtunust pigem üldse rääkida. Ta möönis, et vabatahtlikel, kes olid tulnud appi mälestusüritust korraldama, oli olnud mõningaid konflikte. „Me palume tõesti vabandust,” ütles Kukk, kuid lisas, et instituut palub ühtlasi lapsevanematel mõista. „Need õhupallid ei olnud tasuta võtmiseks ja mängimiseks, vaid inimeste mälestamiseks,” ütles Kukk. Ta lisas, et kui üritus hakkas läbi saama, jagasid nad õhupalle kõigile soovijatele, kes aitasid väljakut puhastada; osadele lastele, kes ei jõudnud lõppu ära oodata, kuid ilusasti palusid, ka varem.
Kukk nentis, et maas olid ka märgid, mis keelasid õhupalle puutuda. Valingu sõnul olid märke siiski nii vähe, et oli mõistetav, et neid ei märgatud.
Kukk nentis, et instituut on suhteliselt nõutu, kuidas nad oleksid pidanud käituma. Ta möönis, et märke oli vähe, kuid inimestelt eeldati elementaarset viisakust. „Me ei tahtnud, et õhupalliväli koosneks keelusiltidest,” nentis Kukk. „Peaks olema ju arusaadav, et võõrast asja ei võeta ilma küsimata. Lapsevanem peaks oma lapsele mõista andma, mida avalikus ruumis tohib ja mida ei tohi. Kui vanem pole kindel, kas tohib, saab ju alati korraldajalt viisakalt küsida.”
