Jüri Toomepuu: Üksikkandidaadid moodustagu oma erakond
Üksikandidaadil on muidugi väga raske valituks osutuda. Olenevalt valimispiirkonnast vajab ta isikukvoodi saavutamiseks 4000 kuni 6000 häält. Partei nimekirjas on meie ülekandehäälte süsteemi abil valituks osutumine palju lihtsam. Enne miinimumhäälte kehtestamist võis rahvast hakata esindama kas või ühe häälega, kui kandidaat ei suutnud kedagi teist peale iseenda veenda enda poolt hääletama.
Üksikandidaatide peletamiseks on võimulolijad kehtestanud kandideerimiseks ka kopsaka kautsjoni, mille üksikandidaadid peavad oma taskust maksma. Parteide nimekirjas osalejatele tasutakse see parteikassast — rahaga, mis on omakorda võetud maksumaksjate taskust.
Üksikkandidaatidel võivad küll olla erinevad vaated, aga kõiki neid ühendab üks väga oluline tegur. Nad ei usalda ühtegi võimulolevat parteid ega poliitikuid, kes on rahvasuus tuntud kui poliitbroilerid. See peaks neile tagama rahva enamuse poolehoiu, sest ega rahvalegi praegused parteid ja kandidaadid eriti ei meeldi.
See nähtub faktist, et ainult umbes pool valimisõiguslikest kodanikest hääletab ja küsitlustest, mis näitavad, et paljud hääletajatest annavad oma hääle parteile või kandidaadile, keda nad peavad vähem halvaks paljudest halbadest.
Sotsioloog Andrus Saar avaldas hiljutises Raadio Kukule antud intervjuus samuti arvamust, et viimaste nädalate teated valimistel kandideerivatest üksikandidaatidest on erakondadest võõrandumise tulemus. Tõsi, temagi leiab, et neil on raske parlamenti pääseda. Ta arvab siiski, et mitme üksikkandidaadi pääsemine riigikokku oleks kasulik, kuna see muudaks parlamendis “lehmakauplemise protsessi pikemaks”.
Ma loodan, et sellised üksikkandidaadina riigikokku kandideerivad tuntud inimesed nagu Mart ja Martin Helme, reservkolonelleitnant ja kirjanik Leo Kunnas, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand ning endine Rahvaliidu aseesimees Ingvar Tšižikov otsustavad kandideerimiseks luua “võimuparteide välise erakonna.” Kui nad hakkavad energiliselt, aega viitmata selleks vajalikke allkirju koguma, siis peaks nad partei loomiseks seaduses sätestatud 1000 allkirja õigeaegselt kätte saama.
Ülalnimetatud kandidaatide varasematest avaldustest võib ka järeldada, et neil on enamasti sarnased seisukohad. Eriti uue põhiseaduse kehtestamise osas, mis muudaks rahva tõeliselt kõrgeimaks võimuks (praegune ainult lubab seda). Samuti demokraatliku valimisseaduse kehtestamiseks, mis jätaks Nõmmel Jaanile antud hääle Jaanile, selmet anda see meie rahvavaenuliku „modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodi ülekande“ süsteemis Lasnamäel Ivani kasuks.
Võib arvata, et kui üksikkandidaadid suudavad märtsivalimisteks sellise “võimuparteide välise erakonna” luua, siis on tõenäoline, et rahva nördimus praeguste parteide ja nende juhtide üle viib vähemalt mõned neist riigikogu saali oma valijaid esindama.
