Jüri Mõis: Eestlasi ootab Kesk-Soome saatus ja isiklik peenramaa
Kas Eesti riik on pankrotis või teel pankrotti?
Mina ei usu. Aga mina ka ei tea.
Su enda optimism on viimasel ajal kahanenud?
Minu ärevus tekkis pronksöö ajal. Takkajärgi targana võin öelda, et mu ärevus oli õige ja mul on kahju, et ma sellest hetkest kriisiks valmistuma ei hakanud. Eks pronksöö lugu oligi selles, et Venemaa tõstis pead ja maailma tasakaal hakkas sellest mõranema. Suured protsessid, mis maailmamajanduse kriisi viisid, ei olnud vist küll sellega otseselt seotud, aga kaudselt ikka.
Kas meil oleks praegu natuke kergem, kui pronksööd poleks sellisel kujul olnud?
Mina arvan küll. Aga me ei tea, mis edasi hakkab juhtuma. Eks neil on eelis, kes esimesena kriisi sisenevad - nad ka väljuvad kriisist esimesena. Nii võib tõesti võtta, et tegemist oli valitsuse ettenägeliku poliitikaga, et paratamatult lähenevat kriisi veidi varem esile kutsuda, et sellest ka
varem väljuda. Ikka liiga uskumatu.
Esimesena jõudis kriisi USAsse, Eesti aga oli üks viimastest?
Eesti oli üks esimesi. Mu lapsed räägivad USA-elust, et sealsesse tänavapilti pole kriis veel jõudnudki. Eesti koos Islandiga oli ikka üks esimestest. Kui laia meediat vaadata, siis Baltikum ongi majanduslanguse epitsentriks. Meie oleme kõige rohkem langenud.
Kuidas näed Eesti tulevikku? Tööpuudus ja kuritegevus tõusevad, eelarve on sügavas miinuses jne?
Need on käibetõed, mida iga päev loeme lehtedest või Delfist. Pigem arvan, et kriisiaeg Eesti ühiskonna erinevate kihtide vahel ei lange ajaliselt päris kokku. Ärimeestel oli väga-väga raske alates augusti algusest ja mulle tundub, et ettevõtjatel hakkab tekkima juba lootus. Töövõtjate tasemel on probleemid alles algfaasis ja peaks minema veel palju-palju hullemaks. Seejärel alles läheb päris raskeks riigi- ja linnaametnikel.
Millal siis saabub
põhi?
Mina ei tea. Taas võib tsiteerida Lennart Meri, et mis on Eesti Nokia... Minu arusaama kohaselt on kohalik Nokia kõik see, mille kaudu tuleb raha Eestisse sisse - eelkõige valdkond nimega teenuste eksport s.o. meie puhul põhiliselt turism ja rahvusvahelised sadamateenused ehk Vene transiit.
Teisena on tähtis ka tootmine ja kaupade müük ekspordiks, meil peamiselt infotehnoloogia, puidutööstuse, elektroonika, peenmehhaanika sektorites.
Siseturul askeldamine on mõnel perioodil pakkunud suuri võimalusi, aga see elab lähiajal üle tõsise hävingu. Kokkuvõttes saabub minu arvates põhi siis, kui ühiskonna fookus suundub taas välismaalt raha teenimisele, kasvõi kalkuneid kitkudes, paremal juhul laevu lossides või Eesti tooteid turustades.
20 aastat on otsitud Eesti Nokiat!
Eesti majandus toetub neljale vaalale – turistid, Vene transiit ehk laadimis- ja sadamateenused, puidu- ja metsatööstus ning nokitsemine meie elektroonikasektoris. Neis valdkondades peitubki meie tulevane edu. Väga suureks paisunud automüük rahvuslikku rikkust ei tooda. Pigem viib raha välja.
Tagantjärgi vaadates on olnud meil lähiajaloos olnud kaks suurt jõukuse allikat ehk raha sissevoolu kraani: pankade müük rootslastele, mille peale nad hüppeliselt laenuandmist suurendasid ja Eesti liitumine Euroopa Liiduga, kust hakkasid tulema miljardipaketid mitmesuguste toetusfondide näol. EL-i toetusfondid on püsivama iseloomuga, aga laenu tahetakse ükskord tagasi ja paljud vist polnud sellega päriselt arvestanud. Nüüd tuleb jälle leida mida müüa, et laenude abil saadud rikkus käest ei lipsaks.
Maailmas on tuhandeid äriõpikuid, kuidas kriise ära tunda, ennetada ja ületada. Kuidas seekordset kriisi ei suudetud ette näha?
Mu 26-aastane laps lõpetas USAs korraliku ülikooli majanduseriala ja ütles, et peab nüüd uuesti kooli minema, sest koolis õpitu ei kehti enam... Talle õpetati, et suuri majanduskriise oskab kaasaegne süsteem vältida. Selgub, et see pole üldse nii. Kriisid on alati ootamatud.
Kas see tähendab, et ka tulevikust ei maksa enam loogikat oodata?
Seda juttu räägib väga hästi Indrek Neivelt - kui on trendide murdumise aeg, siis analüütilisest teadmisest on vähe abi. Minu arust jõuab praegu järjest suurem hulk inimesi, firmasid, isegi terveid riike üle maailma teatud mõttes tupikusse. Kui nn. lihtinimeste enamus on rahulolematu ja tuleb tänavale, siis ühiskonna liidrid suudavad nad kokkuvõttes kuidagi vaigistada. Kasvõi veekahuritega.
Kui aga võtmepositsioonidel olevate tegelaste enamusele tundub tupik kätte jõudvat, siis see on stabiilsele ühiskonnaelule ohtlik. Hakatakse nn. tausta muutma. 1933. aasta kriis lõppeski Teise maailmasõjaga. Emotsionaalselt on sõjad halvad, aga finantsturgudele need meeldivad.
Vaja on suurt pauku?
Ma ei ütle, et vaja, aga seda varianti ei saa üldse välistada.
Mis see suur pauk võiks olla?
Näiteks dollaripõhise majandussüsteemi kokkuvarisemine. Praegu ju trükitakse raha täies mahus juurde, aga ikka pole raha kättesaadav. USAs ja Lätis on riiklike päästepakettide summa juba sama suur kui terve riigi aasta sisemajanduse kogutoodang.
Käiakse välja järjest suuremaid rahanumbreid, mis ei saagi kusagilt mujalt tulla, kui piltlikult öeldes
trükikojast. Viimati pani G 20 letti juba 1.1 triljonit dollarit.
Sa ise oled mures?
Olen küll. Suures mures. Mingi asja eelõhtu on praegu küll... ma ei oska ainult ennustada mille eelõhtu.
Eesti valitsuse käitumine rahustab sind?
See on teisejärguline küsimus. Eesti riik on enam-vähem hakkama saanud.
Ansipit süüdistatakse, et ta reageerib sündmustele liiga hilja. On see nii?
Seda võib alati rääkida. Alati võib vaadata ka naabreid ja seal on veel hullem, sõltumata, millisesse ilmakaarde vaadata.
Mida sa oleks peaministri asemele eelarvega teisiti teinud?
Mis see eelarve loeb? Me oleme kogu aeg häid eelarveid koostanud. See pole küll Eestis mure. Kui on kiire laenukasvu aeg, siis see, kes kaasa ei lähe, lihtsalt hääbub.Eelarve pole mitte raha teenimine vaid selle ümberjagamine. Valitsus ei teeni raha, aga ta on loonud selle teenimiseks suhteliselt mõistliku keskkonna.
Teise samba maksete peatamine oleks rahva petmine?
Kuidas pettus? Ma saan aru, et see ei sobi neile, kellele oli teine sammas suur teenistus – kellele hoius, kellele sissetulek... Aga raha ei võeta ära. Ma mõistan riigi käitumist.
Aga 600 000 inimest on riigi teistsugust lähenemist usaldanud!
Aga jätkuvalt on võrdne kohtlemine – mõlemad panevad null krooni.
2000. aastal ütlesid, et Eestis peaks minister teenima 100 000 krooni kuus. Täna nad teenivadki peaaegu 100 000. Kas käärid erinevate inimeste palkades on Eestis liiga suur?
Mina arvan, et meil on normaalsed proportsioonid. Minu jaoks on probleem, et kuidas viia üles rahvuslikku rikkust ja elujärge. Kuidas seda jagatakse, eelarve kaudu või mitte, on teisejärguline. Põhiline on ikka see, et kuidas raha juurde teenida.
Julged ennustada, mis saab 2010. aastal?
Ennustada võtan, vastutada mitte... Aasta pärast on Eestis suhteliselt palju inimesi, kes tegelevad igapäevase majandamisega, ots-otsaga kokkusaamisega, nagu Kesk-Soomes, halvemal juhul nagu Slovakkias. Kui varem käisid eestlased talvel suusapuhkusel ja suvel Vahemere ääres, siis ka see võtab palju maisemad mõõtmed. Puhkame koduaias askeldades nagu N. Liidu aegadel.
President Obama teeb oma porgandipeenra, selliseks läheb elu ka Eestis. Luksus on out! Vähem räägitakse puhkusereisidest, rohkem arutatakse selle üle, kuidas väiksemate tuludega lapsi koolitada ja pere ära majandada. See on kõige tõenäolisem ja kõige leebem stsenaarium, mida pakkuda oskan.
Kaua seisak kestab?
See, mida ennustan 2010 aastaks, pole seisak. See ongi normaalne elu. Vaatame Soomet, maailma ühte rikkamat riiki, ja kuidas siis Tamperes elatakse? Seal ei näe luksusejanuseid inimesi.
Kas tark inimene oskas kriisi oodata?
Tark inimene ei saanud midagi teha, et kriis tuleb. Inimene on juba nii loodud, et headel aegadel supleb ta šampusevannis, halbadel aegadel püüab kartulilt õhemaid koori võtta.
Ka sina?
Teatud mõttes ikka. Kõigun väiksema amplituudiga. Ma pole headel aegadel eralennukit või veesõidukeid varunud.
