Jüri Ennet: minister Jürgen Ligi mängud tasuta koolilõunaga on kuritegu!
Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika õppetooli dotsendi Dagmar Kutsari sõnul on selge, et koolitoit hoiab koolimajas nii mõnegi sellise lapse, kes muidu välja langema kipuks: «Kui perel on väga kehv elujärg, saab laps vähemalt ühe korraliku toidukorra päevas.» Ning kui juba kooli tuldud, olgu siis kas või selle ühe kõhutäie pärast, jääb laps tavaliselt ka tundidesse, kirjutab ajaleht Pealinn.
Kutsari sõnul tekib millegi vajaduspõhiseks muutmisega alati küsimus, et kust need vajadused algavad. «Üks küsimus on vajaduste mõõtmine, teine aga sellega seoses kasvav ametnikearmee, kes nende vajaduste väljaselgitamisega tegelema peab,» tõdeb ta. Lisaks hulgaliselt sekeldusi lapsevanematele, kes siis vajadusi tõestama peavad.
Lapsed on näljas
Psühhiaater Jüri Enneti sõnul on meil väga palju lapsi, kes ei saa täisväärtuslikku toitu. «Esmaspäeviti tehakse koolides toiduga puhas vuuk. Käisin Põlvamaal ühes koolis külas ja pärast pikka sõitu pakkus direktor ka mulle koolipoiste lõuna. Mu kõrval oli üks spordipoiss, minust peajagu pikem. Nägin, kui aplalt ta sõi, ja küsisin, et äkki tahab minu ilusat portsu ka. Ta nägu lõi naerule ja ta sõi minu taldriku nii tühjaks, et see lausa läikis,» räägib Ennet. «Lapsed on näljas! Nälga on kahesugust – ühe puhul on absoluutne kaloraaž väike, neid nälgijaid on parasjagu palju. Rääkimata siis veel kvaliteedist, kui üks või teine toitude rühm või vitamiinide rühm on puudu – lapsi, kes täisväärtuslikku toitu ei saa, on väga palju. Šokolaad šokolaadiks, mõni laps ei teagi, mis see on. Aga koolitoit peab olema, see on sotsiaalses mõttes püha söömaaeg, see ühendab. Mõnele lapsele on kool ainus koht, kus ta saab korralikku toitu, või on koolisöök üldse ainus toidukord päevas – ja nüüd tahetakse see ära nullida. See on kuritegu!»
Keskerakondlasest Riigikoguliikme Mailis Repsi sõnul on koolitoit juba kunagi Eestis olnud vajaduspõhine – need, kes ei saanud sotsiaaltoetust, pidid selle eest ise maksma. ”Esimene asi, mis toona juhtus, oli see, et koolitoidu kvaliteet oli tagasihoidlikum, sest lapsi, kes sõid, oli vähem. Pered hoidsid selle kulutuse pealt kokku, aga ka lapsed ise eelistasid siis pigem hamburgerit ja viinerit osta.”
Repsi sõnul on tasuta koolitoiduga muudetud ka laste toitumisharjumusi paremaks. ”Laps, kes oli harjunud sööma pirukat ja hamburgerit, sai ühel päeval teada, et ka kalaseljanka maitseb hästi.”
Lastekaitse liidu juhi Alar tamme sõnul on tasuta koolitoit laste tervisele väga vajalik, eriti kui rääkida vaesusriskist. ”Samuti on see väga oluline toitumusharjumuste kujundaja. See on solidaarsuse küsimus, kuidas ühiselt võetakse vastutus laste kasvatamise eest. Tasuta koolilõunat võiks pigem laiendada ka gümnaasiumiossa.”
«See on valus küsimus,» lausub Tallinna Tehnikagümnaasiumi direktor Anneli Errit. «Me eeldame riigi tasandil, nagu oleks kõik hästi, aga tegelikult see ju pole nii. On peresid, kellel on väga suur vajadus tasuta koolitoidu järele.»
Erriti sõnul võiks selliste otsuste tegemise puhul küsida nõu kõigepealt lapsevanematelt. «Ma arvan, et lapsevanemad kindlasti ei sooviks seda, laps peab vähemalt korra päevas saama sooja toitu,» mainib ta.
Üldisest tasuta põhikooli koolilõunast ja üldisest lastetoetusest loobumine annaks rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt kokkuhoidu 150 miljonit aastas. Lisaks peaks vajaduspõhiseks muutuma nii õppetoetused kui ka lastetoetused ja üksikvanema toetused. Siit on rahandusministeerium arvutanud kokkuhoidu juba üle miljardi aastas.
«Kui selline asi läbi läheks, siis sööjate arv kindlasti väheneks, see on selge,» ütleb Põlva gümnaasiumi direktor Koit Nook. «Ja selle vajaduse põhjendamisega tuleks kõigile palju asjaajamist juurde.»
Nook leiab, et tegelikult võiks ka gümnaasiumis koolilõunad tasuta olla, sest lisaks korralikule päevasele soojale kõhutäiele, mida nii mõnigi laps saab praegusel ajal vaid koolist, parandab koolitoit igaühe toitumusharjumusi. Vanematelt saadud toiduraha rändab ju sageli hoopis kioskisse, kust saab limonaadi või kartulikrõpse...
Räpina ühisgümnaasiumi direktor Rein Raadla ütleb, et kui riik on juba andnud selle võimaluse, siis ei tohiks olla tagasikäiku. «Kuidas seda vajaduspõhisust hinnata? Perede majanduslik olukord ja lapse vajadused on väljastpoolt vaatajale raskesti hinnatavad ja nii võib mõni laps hoopis söögita jääda.»
