Juku-Kalle Raid nõuab vene gümnaasiumi
Raidi nörritab meie poliitiline ja riiklik suutmatus saada adekvaatselt hakkama ühelt poolt terve majatäie Aljošadega Vene saatkonnas ja nende välisministeeriumis ning teiselt poolt oskamatus mõelda, kust võtta inimesi, kes suudaksid poliitikutena Vene suunal kord ometi adekvaatselt tegutseda.
See kõik tuleb autori sõnul haritusest — või selle puudumisest. “Miks Poska oskas Krassini hulluks ajada, mil moel sai võimalikuks suisa uskumatu edu Venega ühe laua taga läbi rääkides,” küsib ta. “Kuhu on kadunud need oskused nüüd? Miks ei osata ette näha lihtsamaidki asju? Miks vene mentaliteedist aru ei saada?”
Poska-sugused mehed olid Vene tausta ja haridusega ning saanud selgeks kõik põhilised Venemaa suhtlus- ja kultuurilised võtmed — sealse mentaliteedi, mõtteviisi ning vastuolulise käitumise, teab Raid.
“Poska teadis, mida inimene ütleb, mida mõtleb ja mis tegelikult hakkab juhtuma. Praegu seda oskust paraku pole. Meie poliitikud ei käitu mitte niivõrd kui asjatundjad, vaid kui nõukaaegsed hulgikaupmehed, kes sõidavad Moskvasse, Vana Tallinn näpus, oma kolhoosi asju ajama.”
Tõsi, eks Venemaa käitumine tundubki euroopalikule mõtteviisile üsna tihti nõme, paranoiline ja lihtsalt tobe, tunnustab Raid. “Ent ometi on selles oma asiaatlik loogika ja täiesti toimiv niidistik. Kui seda tundma õppida, pole vaja karta, et igal hetkel labidaga üle küüru saad.”
Kui aga kultuuri süvitsi ei tunne, puudub ka arusaam selle loogikast, tunnustab Raid. Tema sõnul on seetõttu Eestis vaja prantsuse lütseumi ja inglise kolledži eeskujul tehtud vene gümnaasiumi.
“Et Venemaa ei kao naabrina kuhugi, vajame me ilmselt aegade lõpuni inimesi, kes ühest küljest kubiseksid Mandelštamist, teisest küljest saaksid aru Aleksander I poliitilistest motiividest ja — teadmistest tulenevalt — oskaksid kolmandast küljest rääkida Moskva rongis iga suvalise vene kaalikaga, ilma et peaksid iga viie minuti tagant minema tamburisse imestama,” sõnab Raid.
Loomulikult peaks see hüpoteetiline vene gümnaasium alustama kahes esimeses klassis ainult eesti keeles, et ei muutuks mingiks paduvenelaste kogunemispaigaks, ent siis jätkama süvitsi vene keelega, nendib autor.
Tunne oma vaenlast, on õpetatud, osutab Raid. “Vaenlane või mitte — Venemaa on selleks liiga suur ja mõjukas, et teda lihtsalt ignoreerida. Parem juba tundma õppida, aru saada ja osata vastavalt käituda.”
