„Hardo koristas linnapea ametis olles Tallinnast punamonumendid. Loomulikult käis iga monumendiga kaasas ka anekdoot. Näiteks Tornide väljakul olnud Kalinini monumenti, mis oli üks viimastest punamonumentidest Tallinnas, valvas Interrinne. Hardo saatis sinna siis hekipügajad. Need käisid seal mitu päeva ja intrid harjusid nendega ära. Kui nad siis ükskord kõik koos lõunale läksid, tulid meie mehed nurga tagant välja ja viisid kohe kuju minema."

„Hardo kirjutas kümme aastat ajalehele KesKus sarja „Mõttetute riikide aabits", millest kavatsesime kunagi ka raamatu välja anda. Aga „mõttetud riigid" said paraku otsa, sest Hardo geograafia ja absurdihõnguga asja keegi järgi ei tee. Tema käsitlus riikide ja maakera kohta oli alati väga lustakas." Raidi sõnul tõi see kaasa palju vaidlusi: „Mõnede riikide esindajad isegi solvusid, aga Hardol oli kogu musta huumori taga detailitäpsus."

„Teine asi on see, et kõik peavad teda ilgeks tehnokraadiks, aga teda huvitas ka näiteks luule. Inimesed mõtlevad, et ta oli ilukirjandusest või luulest kaugel, aga ei olnud."

Raidi sõnul juhtus Hardoga kogu aeg midagi, aga ta suutis nendest olukordadest alati suhteliselt tervena, võib-olla mõne sinika või mõranenud luuga välja tulla. „Just sellisest inimesest sa ei oota, et temaga midagi sellist juhtuks."

„Mulle meeldis, et ta oli heatujuliselt küüniline ja narris alati neid, kes virisevad. Näiteks ühes suvalises Siberi väikelinnas, mille nimi oli numbritega, sest seal asus oluline tehas, oli söökla. Sööklas olid kuue õõnsusega alumiiniumist lauad. Sitase kitliga vanaeit pühkis sitase lapiga õõnsused puhtaks ja pani sinna supi. Siis pühkis sama lapiga jälle laua puhtaks ning pani õõnsustesse prae. Siis pühkis jälle sama lapiga laua ära ning pani õõnsusesse kompoti. Oli rida inimesi, kes ei tahtnud alumiiniumlaualt süüa, mille peale Hardo ütles, et kuulge, see on ju kõigest alumiinium!"

Raidi sõnul viskas Hardo alati surma üle nalja: „Meil oli alati väga montypythonlik seltskond. Kui Toomas Kümmel meenutas Hardo ütlemist, et „selles eas tuleb hommikul kõigepealt üles ärgata, enne kui saab muid plaane teha," siis mina lisaksin sinna Hardo ütlemise: „Kõige tähtsam on hea tujuga magama minna, et siis oleks, mille pärast ärgata"." Raidi sõnul oli see Aasmäe stammlause, kui ta tahtis veel seltskonnas olla ja rääkida.

„Ta väga tõsiselt kaalus poliitikasse minemist. Ühest küljest ta ei tahtnud, teisalt jälle tahtis, aga ei osanud viimast otsust langetada."

Raidi sõnul oli Hardol üks täiesti konkreetselt napakas unistus: „Ta tahaks, et tema haual poleks muld, vaid nelja jalaga õllelaud, kus inimesed saaksid istuda. See oleks lahe - inimesed kogunevad lahkunud sõbra juurde, hauaplatsil on laud ja taburetid ning saab maailma asju arutada ja lahkunule pitsikese valada."

„Leidsin märkmikku sirvides Hardo lause „Et oleks vähem valus, tuleb surra enne kui su sõbrad"." Ehkki paljud arvasid, et ta on lihtsalt küünik, siis tegemist oli esiteks heatujulise ja teiseks väga luulelise küünikuga," meenutab Raid.

„Kunagi, kui Aasmäe oli kusagil ära ja ma ei saanud teda kätte, et ta KesKusi „Mõttetute riikide aabitsa" jaoks loo ära kirjutaks, siis kirjutasin Diplomaatia toonasele peatoimetajale Kadri Liigile, et ta avaldaks oma kuukirjas luulevormis Aasmäe tagaotsimiskuulutuse. Veidi hiljem jõudis see ka Hardo kõrvu ja siis ta tuli ja ütles, et luuletuse kaudu pole vaja mind taga otsida."

Luuletus on aga selline:

Tellimuskiri Hardo Aasmäele soovitusega koheselt kirjutada ära ajalehte KesKus järjekordne rubriik „Mõttetute riikide aabits"

Ootan sult järgmisse lehte rubriiki -
kus sa käsitled mõttetut riiki,
mõnda maad kui põnevat friiki -
maailm on neid ju täis lausa triiki!

Ehkki neid tõesti on mitut liiki,
ja mõned ka võites mängivad viiki,
upuvad ajalukku kui tiiki -
jõudmata murda ühtegi piiki.

Paljudes neist pole ühtki butiiki!
Midagi pole! Ka Kadri Liiki,
kes teaks neljakend tarka repliiki
esitaks kasvõi mitu spiiki!

Niisiis, palun, kohenda viiki
alusta otsinguid, nii-öelda siiki.