Juku-Kalle Raid: kuldsõduri aktsioon oli idiootsus
Nädal pärast Tõnismäel toimunud kuldsõduri lugu küsitakse Raadio 2-e laupäevases saates "Ülekuulamine", kas kunst on kõik mis kuldsena hiilgab. Mille eest ja kuidas vastutab kunstnik? Milline roll kunstil ühiskonnas on?
"Väga raske on haaval kinni kasvada, kui ukse taga on pidevalt abivalmis mees jämesoola ämbriga," selgitab Raid. "Ma ei arva, et see oleks nutikas. Kui inimene on hea kunstnik, siis peab ta suutma oma kunsti teha ka ilma igasuguse radikaalse sotsiaalse lisandita. Hea kunst laiendab inimese mõtteprismat. Ma kardan, et see kuldne junn ei laiendanud küll mitte midagi."
"See jätkas seda sama vana ühiskondlikku diskursust, mis meil alates pronkssõduri eemaldamisest kestab. Selles suhtes ei olnud see hea kunst. Hea kunst tekitab ootamatu dialoogi ühiskonnas, kus kokkutulnud erinevalt mõtlevad grupid laiendavad diskussiooniga kultuuriruumi. Siin ei vastanud mitte ükski asi sellele parameetrile," leiab ajalehe Keskus peatoimetaja.
Teine saatekülaline, kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia professor Kaido Ole, seletab ühsikondliku osalusega kunsti tegemise üht põhimõtet võrdluses meditsiiniga.
"Kirurgias on nii, et kui kirurg lõikab kõhu lõhki, siis ajutiselt on probleem hullem - kõht on katki ja veri voolab. Aga kirurg võtab vastutuse ja õmbleb kõhu kinni ning enamasti ravib terveks. Kunstis on samamoodi, ehkki seda on väga raske mõõta või reeglitesse kirjutada, millal on kunstnik nii tark, haritud ja vastutustundlik, et ta teab mis ta teeb. Risk on siin väga suur ning see taandub lõpuks ikkagi üksikisikule ja sellele, kui täiskasvanud ta on," arutleb Ole.
"Kas ta teab hetkel, mida see võib endaga kaasa tuua ja kui palju suudab ta prognoosida? Kas ta jääb endale kindlaks või laseb probleemide tekkimisel jalga? See on kõikjal nii: kas sa võtad ise vastutuse või näitad näpuga kellelegi teisele," räägib professor.
