Jõuluaja eriomane ennustusviis on õnnevalamine tinaga
Õled toodi tuppa kogu jõuluajaks, peamiseks põhjuseks mälestus Jeesusest õlgedel, aga ka hea viljakasvu tagamiseks, külmakaitseks ja astumise helide mahendamiseks, kirjutab põllumajandusmuuseumi teadussekretär Ell Vahtramäe põllumajandusministeeriumi ajaveebis "Maablogi".
Ta kirjutas, et vaikust oli oluline pidada, et mitte heidutada koju käima tulnud esivanemate vaime. Kui koliti rehielamust puupõrandaga tubadesse, õlgi enam ei toodud.
Seepärast peab ka tuli põlema kogu pühade aja, et esivanemate vaimud näeksid koju tulla, kaitseks kurja eest, aga ka et Jõululaps inimeste juurde tuleks. "Tuli ei tohtinud akendest välja paista: eriti Lääne-Eesti kardeti, et valgus rikub orase," märkis Vahtramäe.
Õnnevalamine tinaga
Inimsaatuse ennustamine kuulub Eestis jõulu-, nääri- ja jaanipäevakombestikku. Jõuluaja eriomane ennustusviis on õnnevalamine tinaga, kus sulatina külma vette lastud kämbu pealt püütakse tuleva aasta sündmusi ette arvata.
Sobivaim õnnevalamise aeg on vana-aasta õhtu, kuid õnne on valatud ka jõuludel ning kolmekuningapäeva (6. jaanuar) eelõhtul.
Mõnel pool valatakse õnnevalamise vesi ristteele ja kuulatakse valamiskohal seistes hääli.
Tähenduslikud hääled on aisakella või kuljuste helin, pillihääl, naer, hõisked, koerte haukumine – need ennustavad ette kosje ja pulmi; lapsenutt tähendab sündi, lauakolin ja kloppimine on surma ja matuste enne; kariloomade hääl kuulutab loomakahju.
