Johannes Kert: eestlane peab rohkem ja targemalt oma riigi arengus kaasa rääkima
31. oktoobril 1991 alustati kaitseväe loomisega, mis moodi see toimus?
Oktoobris 1991 asutati kaitsejõudude peastaap ja järkjärgult väeosasid. Väeosade loomise ettevalmistamist alustati 1991. aasta detsembris, kui esimesed kaitseväelased saabusid Võrru, et algatada Kuperjanovi pataljoni loomine Meegomäel, seal kus nüüd on Lahingukool.
Eesti soost sõjaväelaste kaardistamine hakkas muidugi tunduvalt varem pihta. Koostati nimekiri nendest eestlastest, kes olid astunud nõukogude armee sõjakoolidesse ja olid teenistuses nõukogude armees ja koostati nimekiri ka nendest eestlastest, kes teenisid lääne sõjavägedes. Kokku oli neid umbes viissada ohvitseri.
Palju neist välisvägedes teeninuist õnnestus Eestisse kutsuda?
Küllaltki palju, läänest tuli vähem, idast rohkem. Kuna nad kuulusid erinevatesse sõjalistesse kultuuridesse, oli segadust palju. Puudus eestikeelne sõjaline terminoloogia. Ma isiklikult sain selle kogemuse viies 1991. aastal läbi esimest koolitust. Koolituse esimesel päeval selgus, et ma ei oska seda valdkonda eesti keeles. Mul õnnestus saada Tartu ülikooli raamatukogust enne Teist maailmasõda ilmunud riigikaitse õpik, mille ma lugesin öö jooksul läbi ja kirjutasin välja termineid. Teine päev ma opereerisin juba nendega.
Kõik riigikaitsega seonduv oli selle rahva poolt unustatud. Kõik sõjandusega seonduv oli kas vanaaegse saksa või vene kogemusega seotud ja Eesti kaitseväe traditsiooni mäletasid väga üksikud vanahärrad. Neid oli tõesti vähe ja au neile, kes tulid ja ühinesid meiega.
Kui inimesed olid koos, mis siis edasi tehti?
Me alustasime ohvitseride kursusega Tallinnas ja allohvitseride kursusega Võrus Meegomäel. Kui ohvitsere ja allohvitsere pole, siis pole võimalik kaitseväge kokku panna. Järgnevalt me panimegi nende kursuste lõpetajatest allüksuste komplektid kokku. Me ei tundnud neid inimesi, kõik oli ikkagi suurel määral juhuse asi ja juhuse asi oli ka see, kes sinna kursustele tulid. Tookord ei olnud riigikaitse osakondadel võimalust mingiks eriliseks kontrolliks nende inimeste üle, kes tahtsid kaitseväkke tulla. Muidugi olid kaitseliidu liikmed, kes ohvitseride või allohvitseride kursustele läksid, oluliselt kvaliteetsemad eriti just selge motivatsiooni osas. Kaitseliitu võibki õigustatult pidada kaitseväe vanemaks vennaks kes andis palju oma paremat verd kaitseväe algatamiseks.
Eks nõukogude ühiskonnast toodi endaga kaasa ka viinaviskamise probleem ja ka dedovšinat tuli koos nõukogude armee kogemusega sisse – teist kogemust ju polnud esialgu kusagilt võtta. Sellised ilmingud olid tõeliselt kahetsusväärsed ja andsid ühiskonnas negatiivset vastukaja, aga erinevalt Lätist ja Leedust, õnnestus Eesti kaitseväel sellest lõpuks suuri süsteemseid pingutusi tehes üle saada. Meie lõunanaabrite üleminek palgasõjaväele on osaliselt seotud just ajateenistuse organiseerimise ebaõnnestumisega sotsiaalselt aktsepteeritaval moel ja reservarmee kontseptsiooni mittemõistmisest selliselt nagu seda mõistetakse Eestis ja Soomes.
Millal esimesed ajateenijad teenistust alustasid?
Aprillis 1992.
Kus nende väljaõpe toimus?
1992. aastal oli nõukogude armee veel sees ja nende hooneid me kasutada ei saanud. Me küll võtsime mõned nende asjad ära, põhiliselt transpordivahendid. Aga eks me alguses harjutasime niisama ümbruskonna metsades ja väljadel, püüdsime inimeste põldusid mitte ära tallata, aga põhiliselt ikkagi kus juhtus. Laskmist me alustasime kunagise nõukogude armee käes olnud alal.
Tookord käis väeosade moodustamine nii, et Kuperjanovis ja Kalevis sai järjekordne kompanii valmis ja see sai kuu-kaks koos olla. Vaatasime, et ülemad kannavad enamvähem kaela ja võibolla saavad hakkama ning siis saadeti nad välja järgmise väeosa tegemiseks. Ehk pandi komplekt kokku - nooremleitnant koos oma alluvate ja ajateenijatega ja saadeti siis pataljoni moodustama.
Kogu asjale andis fooni, et vene väed viibisid Eestis. Me käisime igal hommikul nn.„bussi ootamas” ehk iga hommik lugesime bussipeatuses üle ja paratamatult ka kuulsime, mida rääkisid endise nõukogude armee ohvitserid ja allohvitserid, enne kui nad metsas asuvatesse väeosadesse sõitsid. Nad omakorda jälgisid meie tegevust ja tundusid olevat üllatunud kui tõsiselt võetakse asja Eesti kaitseväes.
Me jooksime igal hommikul hommikuvõimlemise osana ringi ümber Kubja järve. See ju toimus sealsamas kõrval endise NA sõjaväelaste elamukompleksi kõrval ja endise NA ohvitseride silme all. Nendele tundus see et kehtib päevakord, et seda täidetakse ja et see on sisustatud kogu päeva ulatuses läbimõeldud kaitseväelaste koolitusega täiesti uskumatu. Nõukogude armee tol ajal juba lagunes ja distsipliin lonkas.
Heaks näiteks võiks tuua Sisekaitse operatiivrügemendi kompanii tegevuse Narvas, kus samuti kompanii isikkoosseisu hästi organiseeritud tegevus leitnant Heinmaa juhtimisel alates hommikvõimlemisest kuni öörahuni jättis Narvalastele tugeva mulje ja sealhulgas rahustas maha nii mõnedki Eesti vabariigi suhtes mittesõbralikud meeleolud.
Milline oli eesti inimeste moraal 1990ndate alguses?
Oma riik oli just taaskehtestatud ja ootused Eestlaste oma riigile olid väga kõrged. Inimesed olid entusiastlikud ja sellega tehti päris suuri asju. Muidugi tehti kogenematusest nii mõnigi rumalus ja ma arvan, et meil on hästi läinud, et me suutsime vältida siiski fataalseid rumalusi.
Kui Eestis ei kehtiks enam Oskar Looritsa tsitaat-mõttekäik, et kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult, siis kaob lootus. Kui me ei suuda vaimult suured olla, siis rahvusena me hääbume, siis pole ka kaitseväelasel sisulist motiivi kedagi ega midagi kaitsta. Relv ilma inimeseta ei võitle vaid on pelgalt tükk metalli. Ja inimene ilma motivatsioonita ka ei sõdi. Tsiteerin kindral Golmar van der Golzi: „Eduka kaitse tähtsaim eeldus on edukas poliitika.“
Kui rahvale on oma riik veetlev, nii kasulik kui ka eneseväärikuse ehk auküsimus üheaegselt siis ta tõuseb oma riigi kaitsele. Kui ei siis ei ole riik kaitstav ka repressioonide hirmus.
Kindral Carl von Clausewitz aga on kirjutanud et võita on võimalik küll armeed kuid mitte rahvast kui see on otsustanud mitte alistuda. See kehtib eriti tänapäeval nn. globaalsel CNN –i ajastul.
Motivatsiooni riigi kaitsmiseks tuleb riigi ülesehituse ühe osana arendada, et inimesed muutuksid uhkeks oma riigi üle: jah, see riik on minu riik, need on minu vabadused, mida see riik kaitseb ja need on võimalused, mida riik loob ning see on koht, kus ma saan oma keeles oma asju ajada. Ja kui see ei ole väärtus, siis mis see väärtus siis õieti on?
Oleme 20 aastaga selleni jõudnud?
Me oleme 20 aastaga vaatamata mitte kõige optimaalsetele teedele jõudnud ikkagi väga kaugele ja meil on põhjust selle üle uhkust tunda. Me ise siin asja sees võibolla ei märka seda kõike, aga mul on elus olnud võimalus vaadata aastaid Eestit ka distantsilt. Eesti näeb distantsilt välja parem, kui enamus meiega samal ajal iseseisvunud riike, endalt kommunismi taaga heitnud endiseid sotsialismimaid.
Võrreldes teistega näeme me paremad välja, aga on vaja veel aega, veel on vaja kogemusi. Ma olen tihti mõelnud, milline näeks Eesti välja ilma Teise maailmasõja kogemuseta ja ilma nende nõukogulike inimkatseteta. Kes me siis oleksime ja kuidas see elu siin oleks organiseeritud. Tihti loetakse kokku neid inimesi, kes said surma ja kes jäid kadunuks või rändasid välja. Aga ma ei ole kuulnud, et keegi oleks mõelnud selle peale, et kui paljud inimesed jäid sündimata tänu sellele segadusele, mis sõda ja sellele järgnev endaga kaasa tõid. Tõenäoliselt oleks meie rahvaarv praeguseks kahe miljoni kandis.
Selleks et meie lapselapsed või nende lapselapsed ei peaks samamoodi mõtisklema, peab väikeriigi kodanik, kes elab sellises geopoliitilises ruumis, nagu Eesti on, osalema riigikaitses ja tegelema sellega isiklikult päevast päeva.
Kas Eesti tänane olukord, kus aastas läbib ajateenistuse kolm tuhat ajateenijat, on selleks piisav?
Kindlasti ei ole. Ja siin on omad väiksed piirangud, aga ma tsiteeriks kunagist Poola kaitseväe juhatajat kindral Viletskit, kes kunagi Eestit külastades ütles, et kui Eesti tahab jääda iseseisvaks riigiks, siis peab iga Eesti kodanik, nii mees kui naine, olema sõdur puhkusel. See tähendab, puhkus on see aeg, kus ta käib tööl ja elab isiklikku elu. Aga kõik peavad olema ettevalmistatud sõduriks. Tol ajal polnud ei meie ega ka Poola NATO riik ja julgeolekupoliitika oli teistsugune, aga tema tsitaadis on meie jaoks aegumatu tõetera.
See on nagu Iisraeli mudel.
Jah, Iisrael on selline riik, kus ka naistele laieneb kaitseväeteenistuskohustus. Ma ei räägi seda selle pärast, et mulle hirmsasti meeldib, et ühiskond on militariseeritud. Ma arvan, et meie geopoliitilises asendis pole riigikaitset kunagi liiga palju. Me ei tohi ennast hetkekski lõdvaks lasta. Me peame koguaeg jälgima, mis toimub meie ümber ja olema valmis õigeaegselt ning adekvaatselt reageerima. Vastasel korral me hakkame meenutama, mis oleks siis olnud, kui me ei oleks kaotanud oma iseseisvust ja jälle 50 või 60 aastat siin kellegi direktiive täitnud, kaotanud osa oma rahvast kas siis deporteerimise või selle eest läände põgenemise kaudu.
Kunagi kui ma olin väike poiss, ma küsisin emalt, et miks eestlasi on nii vähe ja miks teised rahvad on nii suured. Minu ema oskas mulle vastata seda, et me elame sellises kohas, kus iga paarikümne aasta järel on sõda, inimesi saab palju surma ja palju põgeneb sõja eest. Lihtsalt selline rahutu piirkond. Hiljem, kui ma elasin Belgias, tutvusin sealse ajalooga ja selgus, et ka Belgias on väga palju sõdu olnud. Tihti ka iga 20 aasta järel, aga rahvastiku arv on Eestiga võrreldes peaaegu kümnekordne. Kusjuures Belgia pindala on väiksem kui Eesti pindala.
Mis on juhtunud Belgias pärast sõda, on see, et inimesed on läinud koju ja hakanud jälle tööle. Eestis tähendab sõja lõpp tihti seda, et hädad alles algavad. Sõjad, mis on iseloomulikud sellele piirkonnale on olnud erakordselt laostavad ja sellele on järgnenud rahvastiku deporteerimine, kuna Vene tsaaridel, ka kommunistlikel tsaaridel, on alati läinud vaja inimesi Siberi koloniseerimiseks.
Ja see saatuslik Siberi koloniseerimine on see, milleks need küüditamised mitte ainult Eestis, vaid ka teistes piirkondades on aset leidnud ja seda juba Peeter I päevadel. Ette teades seda, et selline deporteerimine vältimatult tuleb, kuna see on alati kaasnenud, kui idapoolsed on sõja võitnud, siis on massiliselt inimesi põgenenud selle eest läände ja väga harva tulnud tagasi.
Kuidas hindate praeguseid kaitseväe juhte?
Poliitikud unustavad selle ära, et need väejuhid, kes on olnud nn teravamaitselised, on ka vastastele teravamaitselised ja väga ebamugavad. Need sõjaväe riides inimesed, kes eranditult iga asja peale kandu kokku löövad mugandudes ja kasutamata jättes oma ajud, a la Keitelid, nendest pole ka vaenlase vastu suurt asja.
Aga kindral Laaneots on kindlasti tõsiseltvõetav sõjaväelane. Ma arvan, et tõenäoliselt Eesti ajaloos üks tõsisemaid.
Müts maha nende meeste ja naiste ees, kes julgesid kaitsejõududesse tulla siis, kui nõukogude väed veel sees olid. Need ei olnud päris tavalised inimesed, nad olid julged ja entusiastlikud. Tuli kokku väga palju erinevaid inimesi, ka neid, kes jätsid ülikooliõpingud pooleli. Kui küsisin, miks sa tulid, sain vastuseks, et ma olen ajaloolane, tahan olla ajaloolisel hetkel ajaloolises kohas. Seda ütles eelmine Vahipataljoni ülem, major Toomas Väli. Selliseid väeosaülemaid on vähe. Väli-taolised mehed peaksid saama tulevikus kaitseväge juhtida. Siis on asjad heas korras.
Millised on isikuomadused, mis seda soosiksid?
Eelkõige tõsimeelsus, ausus, algatuslikkus, tingimusteta patriotism, selle kõige paremas ja kaunimas tähenduses. Andekus sõjaväelasena ja kõigele lisaks hea ettevalmistus. Kui sõjaväelane ei ole tingimusteta patrioot, siis teda ei tohiks ühtegi päeva teenistuses pidada. Kui kaitseväkke tungib sisse ükskõiksus, siis tuleb see kaitsevägi laiali saata ja otsast peale hakata.
Kuidas praegu on?
Ma loodan, et ei tule laiali saata. Aga ükskõikseid inimesi võib seal ikkagi kahjuks kohata. Ma pean tunnustama meie rahvuslikku sõjakooli ja lahingukooli, seal tehakse head tööd kaadri ettevalmistamisel.
Meie geopoliitilises asendis ei ole riiklik iseseisvus iseenesest mõistetav. Ja selle iseseisvuse kindlustamisega tuleb tegeleda iga päev. Eestlane peab õppima olema veel parem kodanik, kui ta seni on olnud. Ta peab veel rohkem ja targemalt, võib-olla ka julgemalt oma riigi arengus kaasa rääkima, õppima, kuidas seda teha. Ja inimesed, Eesti kodanikud, astuge kaitseliidu liikmeks. Ka siis ja ka sellel perioodil, kus välist ohtu justkui ei paista.
Kui võimaliku vastase sõjaline planeerija analüüsib ja teeb oma arvutusi sõjaplaani jaoks ning leiab, et enamus elanikkonnast oskab relvadega ümber käia ja on kaitseliidu harjutustel käinud ning omab kaitseväeteenistuskogemust, siis tõenäoliselt rünnet selle riigi vastu ei toimu. On teisi, ka Eestist suuremaid riike, kelle alistamine on lihtsam. Eestlane peaks olema kodanik-sõdur. Ja iga sõdur peab olema Eestis kodanik. Nagu rahvuseepose „Kalevipoeg“ kaanepildil, kus adra kohale kummardunud peategelane teeb künnitööd, aga mõõk on vööl.
1990ndate alguses oli üks riigikogu liige arvamusel, et kaitsevägi on selleks, et kunagistel nõukogude armee ohvitseridel kusagil olla oleks. Kui ma seepeale ütlesin, et mina ühinesin kaitseväega küll patriootlike tunnete ajendil. Siis ta küsis, et kas te tõesti kavatsete Venemaaga sõdida? Vastasin, et kui vaja, siis tuleb, sest me oleme ju andnud nii tõsise lubaduse – kaitseväelase vanne sisaldab lubadust astuda vastu ükskõik millisele Eesti demokraatlikku vabariiki ähvardavale ohule ja vajadusel ohverdada oma elu demokraatliku Eesti riigi eest. Rahvasaadik siis küsis, et kuidas te seda kavatsete teha? Vastasin, et Eesti riigikaitse eesmärk on võita Eestile rahu.
Tookord sai siis seletatud teatud näitlikkust abiks võttes, et pange palun korraks silmad kinni ja kujutlege, et te olete kuri hunt külmas ja kõledas talvises metsas. Kujutage ette, et te olete nädal aega olnud söömata ja näljast tige – ajab kuu suunas ulguma küll. Nüüd kujutage ette, et teile tuuakse söögiks kaks looma. Üks on tore, rasvane lammas ja teine on siil. Kumma valite? No, valin lamba kostis tookordne vestluspartner. Siis ma soovitasingi, et saagem siis siiliks riigikaitse mõttes.
Põhimõtteliselt on võimalik ka siil ära süüa, aga siili söömine on oluliselt komplitseeritum.
Kuidas on lood ajateenistuse kaotanud lammastega meie lõunapiiril?
Eesti suurim julgeolekuoht on see, kui meie liitlastest lääneriigid on seotud mingi suurema kriisiga geograafiliselt kaugel ja meie jääme nende tähelepanu alt ära. Ja kui me siis ei ole siiliks olemiseks valmistunud, siis ei ole meie asjad hästi.
Riigikaitseline lõtvus isegi peaaegu vaakum meist lõunas on meie jaoks suur probleem. See asetab riski alla meie maismaa kommunikatsiooniliinid ülejäänud NATO-ga.
Ajateenistuse Eesti kaitseväe teenistuses läbinud noored on oluliselt patriootilisemad ja kaitsetahtelisemad, kui meie lõunanaabrite noored. Lõunanaabritel ajateenistus kui selline puudub, seega puudub ka süsteemne võimalus omariikluse eesmärke, selle olemust ja kaitse organisatsiooni ning sellealaseid kodaniku kohustusi laialdaselt selgitada ja treenida.
Julgen väita et suur osa Eesti noortest on riigikaitseliselt oluliselt eneseteadlikumad ja kindlamad oma lõunanaabrite noorte põlvkonnast. Võib olla seletab see mingil määral lätlaste ja ka leedulaste oluliselt suuremat väljarännet kodumaalt kui see on Eestist.
Milline see probleem võiks olla, mis lääneriikide tähelepanu sellisel määral endale tõmbaks?
Juuni 1940. Kui kommunistid võtsid nõukogude armee ja vene saatkonna toel Tallinnas võimu üle, siis samal päeval oli maailm šokis sellest, kuidas Wehrmacht marssis Pariisi. Tähelepanu jätkus vaid Pariisile ja prantslaste tragöödiale. Eestit ei pandud Prantsusmaa sündmuste foonil eriti tähele ja unustati.
Aga tänapäeval?
Näiteks Lõuna-Hiina mere all asuvate energeetiliste maavarade jagamine ja jaotamine piirkonna riikide vahel ning lääneriikide ja Hiina huvid ja sellest tulenevad strateegilised kombinatsioonid. Kui me pole piisavalt siilid, siis võivad need kombinatsioonid meie jaoks halvasti lõppeda. Ma ei ennusta, et seal midagi kindlasti toimub, aga seal võib toimuda.
Millised on Hiina ja Venemaa suhted?
Moskva teeb suuri jõupingutusi, et olla heades suhetes Hiinaga.Moskva ei ole ühelegi riigile vabatahtlikult, ilma sõjata tagastanud ühtegi territooriumi, välja arvatud Hiinale, kui 2005. aastal tagastati Amuuri jõe äärseid alasid. Hiina poliitiline strateegia on pigem iseseisev ja sõltumatu kaasates liitlasteks ühe või teise küsimuse lahendamisel erinevaid riike sh. Venemaad.
Aga Kuriilid?
Ilmselt pole Jaapan Moskva jaoks nii mõjuvõimas ja perspektiivikas riik.
Venemaa armeereformid? Kuulda on olnud kõrgete sõjaväelaste vallandamisest ja probleemidest ajateenistuse lühendamisel.
Venemaal peetakse seda inimest, kes sattus ajateenistusse, luuseriks, inimeseks, kes ei suutnud vabastust kinni maksta või kellel puudusid igasugused sidemed või kes lihtsalt ei saanud oma eluga hakkama ja sattus ajateenistusse.
Venemaal läheb aastas ajateenistusse alla 200 000 ajateenija. Armee ise, koos kogu sõjakoolide, ladude, toetusstruktuuride ohvitseride ja allohvitseride ning muuga on 1,2 miljonit inimest. Nn. lepinguliste kontingendi moraalne tase aga ka nõudmised sotsiaalsetele tagatistele on pidurdanud palgasõjaväele ülemineku protsesse, mis võiks muidu olla loogiline lahendus suurriigi jaoks.
Kuna piir on pikk, siis tuleb see väeosi täis pikkida?
Ajateenistus on ka vene piirivalves. Neil on vana kontseptsioon ehk piirikatte väeosad, mis on valmis piirivalvet julgestama ja tagama. Nad on valvanud ajateenijatega ka vange. Aga see on alati nii olnud. Ma ei usu, et üheaastasele ajateenistusele üle minnes nad kõike seda jätkata saaksid.
Praegu on ajateenistus seal 2 aastat?
Viimati oli poolteist aastat.
Aga nad liiguvad vähendamise suunas?
Majanduslikult ei ole midagi teha. Ajateenijad Vene või ka endises nõukogude armees on alati kasutatud tasuta tööjõuna. Seal pole nii nagu meil, et ajateenistus on ainult väljaõppeaeg. Vene ajateenija koristab, ehitab takistusribasid, hooneid, nad teevad ise süüa peavad sigalaid jne on pooleldi isemajandamisel.
Positiivne on seejuures see, et see praktika annab kogemuse niiöelda käepäraste vahenditega, tihti ka nende näppamisega hakkama saada. On ju just sellel põhjusel vene sõdur tuntud läbi sajandite väga vähenõudlikuna aga ka leidlikuna. Iseasi kuidas seda tänapäeva Vene tsiviilühiskond kelle silmis armeeteenistus on ülimalt ebapopulaarne talub. Ja eks seda traditsioonilist lähenemist armeeteenistusele üritatakse moderniseerida.
Toimub ka diskussioon relvajõudude eesmärkide üle. Kindlasti ei ole Vene relvajõudude eesmärgiks enam „maailmarevolutsiooni“ kandmine ülemaailmseks nagu suurema osa 20. sajandi jooksul. Pigem mõeldakse Venemaa suurema mõjuvõimu taastamise kategooriatega aga ka siseriiklike separatistlike nähtuste mahasurumise vajadustest lähtuvalt.
Profisõdurite värbamisel on probleem selles, et kuna raha ei piisa, siis ei suudeta neile isegi elamispindu ehitada. Ka palk on suhteliselt tagasihoidlik ja seetõttu on on need kes sinna kipuvad tihti „keerulise“ taustaga.
Kuidas Scoutspataljoniga on?
Eestis, vähemalt praegu, ei ole täituvusega erilisi probleeme. Kuigi 2007-2008 oli. See on natuke majandustsükliga korrelatsioonis. Siiski kõik asjad ei ole ainult vaid rahaga kinni makstavad.
Olukorras kus ajateenistuse kaudu on ette valmistatud küllalt laialdane reserv ei ole palgalise üksuse ja sealt missiooniüksuste komplekteerimine Eestile ülejõu käiv ettevõtmine. Eesti üksused missioonides on demonstreerinud kõrget sooritustaset ja pälvinud Eestile positiivse rahvusvahelise tuntuse.
Rahast rääkides – oli jutt, et Belgialt ostetakse tanke?
Kuulge räägitakse igasuguseid jutte tankide ostmisest küll siit küll sealt. Asi on ajakirjanduses nii segaseks räägitud justkui oleks eesmärgiks soov mõnedes ebasõbralike riikide luureorganites segadust tekitada. Teatud tõde peitub vanas kõnekäänus, „Loll räägib mida teab, tark teab mida räägib!“ Antud juhul peaks Eesti seda vanasõna ka järgima.
Päris põnev on jälgida avalikkuses levivaid poolt ja vastu argumente. See annab tunnistust meie inimeste elavast huvist aga ka kõhkluste ja kahtluste olemasolust riigikaitseks piisava võimekuse loomise suhtes.
Minule meeldiks ülal vihjatud põhjusel asjast rääkida, arutleda ja põhjendada siis kui tehing on teostatud. Seni tegelevad küsimusega kompetentsed selleks ettevalmistuse saanud spetsialistid. Nad on head Eesti vabariigi kodanikud ja neid tasub usaldada.
