Millal toimub üleminek digitaalsele televisioonile?

Eestis lõpeb analoogtelevisiooni näitamine 1. juuli 2010. See muutus puudutab ligi 200 000 inimest. Ülejäänud miljonil inimesel on pilt juba olemas, kas analoogse või digitaalsena kaabellevis või võtavad nad satelliidiga ise seda pilti vastu.

Miks toimub digitaalsele televisioonile üleminek just nüüd? Euroopa Liidu nõuete järgi tuleb seda teha alles 2012. aastaks, kuid näiteks Leedu on pikendust palunud 2015. aastani.

Aasta 2010 ei tähenda Eestile ei kiirustamist ega mahajäämist. EL-i nimetatud 2012. aasta on tärminina viimane aeg üleminekuks. Üle lahe vaadates — üks hea näide on Soome. Üks olulisi riike, kus toimus üleminek digitaalsele televisioonile juba ligi viis aastat tagasi, oli Saksamaa. Neid üleminekuid on järjest ja järjest ikka tehtud.

Kas riigil on kavas eraldada raha digitaalsele televisioonile üleminekuks vajalike digibokside ostmiseks? Ruhnu saarel jagati neid lausa muidu.

Mingit toetust kavas maksta ei ole ning ei peakski maksma. Miks peaks riik toetama üht tehnoloogiat? Sellisel juhul võiks ju toetada ka satelliit- või kaabellevi, mille kaudu näeb ka digitaaltelevisiooni kanaleid. Teine asi on see, kui omavalitsused ise arvavad, et materiaalselt vähe kindlustatud peredel on abi vaja. Kuid selle abi põhjus ei pea olema digiteerimine.

Ruhnu saar oli mõneti erandlik promoprojekt. Üks viiendik rahvastikust, need, kes peavad endale digiboksi või digitaalteleri ostma, ei ole kõik kehval majanduslikul järjel olevad inimesed. Jutt sellest, et kindlasti peab ostma endale digiboksi, pole ka täpne, sest paljudel uutel teleritel on vastav tehnoloogia olemas. Lähikuudel suureneb digiboksi pakkujate hulk ja seega väheneb kindlasti ka hind.

Uute kanalite levimisega digitaaltelevisioonis suureneb ka konkurents avalik-õigusliku telekanali ja erakanalite vahel. Mida teha, et ETV praegustest vaatajatest ilma ei jääks?

Venezuela “seebi” sisseostmine on väga odav tegevus ja toob kahtlemata kaasa vaatajaarvu kasvu. Majanduslikust perspektiivist vaadates võiks seda isegi teha. Kuid rahvusringhäälingu eesmärk pole rikastada oma programmi seriaaliga ja viia raha Eestist välja. Eesti televisioon vajab teist telekanalit — ETV2. Ideed ja kontseptsioon on olemas, kuid puudu jääb riigi tahtest seda kanalit finantseerida. Praegusel juhul on avalik-õiguslik ETV väga ebavõrdses seisus erakanalitega, kellele kompenseeriti digiteerimine erakanalite loamaksu kaotamisega.

Loamaksu kaotamine on mõeldud siis erakanalite digitaaltelevisioonile ülemineku soodustamiseks?

Tegemist on poliitilise otsusega. Mõlemad telekanalid pääsesid ligi 37 miljoni krooni maksmisest riigile. Nende tuju tõstab see küll, kas see raha ka programmi investeeritakse, seda näitab aeg. Arvamus, et analoogtelevisiooni ja digitaaltelevisiooni ülekandmine tähendab kanalile topelt väljaminekuid, pole korrektne. Edastamiskulud, mida Levira küsib erakanalitelt, on aastas ligi kolm miljonit krooni. Riik annab seega pooleteise aasta nelja miljoni kompensatsiooniks ligi 40 miljonit krooni. See on hea äriline tehing. Kunagi sai loamaks kehtestatud selleks, et Eesti televisioon ei näitaks reklaami. Praegu tekitab loamaksu kaotamine küsimuse, kas ETV võiks hakata nüüd näitama poliitilist reklaami.

Kas on plaanis tuua ETV-sse tagasi poliitiline reklaam?

Poliitreklaami mõiste ringhäälinguseaduses puudub. Reklaami defineeritakse kui informatsiooni edastamist mingil eesmärgil, selle alla kuulub kindlasti poliitiline reklaam. Aga poliitikud ei ole seda nõnda käsitanud. Kui tavaline reklaam peab vastama tarbijakaitse nõuetele — see tähendab, et lubadused peavad vastama reklaamitule –, siis poliitreklaamile see ei kehti.

Poliitikuid ei saa tarbijakaitse vahele võtta, sest poliitikul on õigus öelda ja lubada, mida ta ise soovib. Sellest tulenevalt on õigustatud küsimus, et kui poliitreklaami ei käsitata tarbijakaitse seisukohalt reklaamina, siis miks peaks seda käsitatama reklaamina keelu suhtes, mis on praegu ETV-l. Rääkides inimeste informeerimisest, millele poliitikud viitavad, siis on see rahvusringhäälingu kohustus. Kui see toimub klippide ja saadete kaupa, siis võiks seda ju teha.

Kas poliitreklaam oleks ETV-s tasuline?

Kas seda müüa, see on teine asi. Kui läheneda nõnda, et poliitreklaam pole reklaam, siis võiks erakondadel olla võimalus seda tasuta eetrisse panna. Selline võimalus on täiesti olemas, kuid selle vastu on selgelt erakanalid. Kanalid kaotaksid suure osa oma tuludest, mis kaasnevad reklaami müügiga seoses valimistega. Üks lahendus oleks õiguskantsleri poole pöördumine, sest tegemist on selgelt ühe mõiste kaksipidi ärakasutamisega.

Kes peaks õiguskantsleri poole pöörduma?

Üks võimalus on ajada asja kohtu kaudu. Pelgalt teoreetilise lahendusena võiks parteidele anda võimaluse panna Eesti televisiooni oma reklaamklipid, mille peale erakanalid pöörduksid kohtusse. Teine võimalus on küsida õiguskantsleri arvamust. Sellise pöördumise võiksid teha parteid, sest nemad peaksid olema kõige rohkem huvitatud sellest, et valimiskulutusi vähendada. Võimalus oleks ka, et pöördumise teeb rahvusringhääling. Esialgu meil küll sellist plaani pole, kuid seda võiks tõesti kaaluda.

Kas tuleks kõne alla ka muu reklaami tagasitulek Eesti televisiooni?

Reklaam muutis programmi tugevalt meelelahutuslikuks ning seda ETV-l praegu vaja ei ole. Neid reklaamimüüjaid, kes tahaksid reklaami osta kultuuri- või lastesaadete vahele, palju ei ole. Spordisaated on erandiks. Jalgpalliülekannete puhul kaasneb reklaam litsentsiõigustega ja selle tarvis taotletakse iga kord eraldi luba. Kui luba ei oleks, siis ei saaks ülekandeid ka näidata.

Millal tuleb ETV2?

Kuna raha ei ole, siis mingeid kuupäevi paigas ei ole. Olümpiamängude ajal näidatavad ülekanded ETV2-s kasutavad lihtsalt seda olemasolevat digitaalset ressurssi. Kuna olümpiamängude ülekandeid on nii palju ning kõik see kuulub litsentsimaksu sisse, siis ei soovi me kogu ETV põhiprogrammi välja lülitada ja kanname saateid üle ETV2-s.

Millal on lootust riigilt ETV2 jaoks raha saada?

Järgmise aasta jaanuaris. Usun, et need ootused on ka reaalsed, sest televisiooni areng on kindlasti selline valdkond, mis on traagiline ega kannata ootamist. Suurusjärk, mida oleks vaja, on 50–60 miljonit krooni. Ka vähema rahaga saaks garanteerida pildi olemasolu, kuid see ei annaks sellist väärtust, mida oodatakse avalik-õiguslikult telekanalilt.

Milline võiks olla ETV2 sisu?

Kindlasti pole õige arvata, et tegemist on venekeelsele elanikkonnale mõeldud kanaliga. ETV2-s on tänu digiteerimisele võimalik lisada teine keel. Inimene saab ise valida, mis keeles peale loetakse või mis keeles ta soovib subtiitreid lugeda. Pilt on sama. Sisu poolest ei erine see palju praegusest ETV-st, lisandub lihtsalt uusi saateid. Kogu Eestile tuleb rohkem programmi, mis jaguneb kahe kanali peale. Eesti televaataja saab rikkalikuma programmi. ETV jääb aga siiski hoidma pealiini ja ETV2-s saab näha rohkem spetsiifilisemaid saateid ja saadete kordusi.

Milliseid muutusi on kavas või vaja teha ETV programmis?

ETV-s peaks olema igale vaatajale midagi. Ka see on juba kordaminek, kui inimene leiab nädalas vähemalt ühe saate, mida vaadata. Kui inimene meie programmist midagi ei leia, siis oleme üht-teist valesti teinud. Kui rääkida aga näiteks süvamuusika armastajaga, siis leiaks ta, et meie programmis on liiga vähe selleteemalisi saateid. Sama lugu on pensionäride, kultuuri- või spordihuviliste, kiriku inimestega jne.

Auditoorium killustub järjest enam. Tänapäeval on tuhandeid telekanaleid ja programme, mis levivad üle riigi piiride. Eestisse ei teki nii palju kanaleid aga kunagi, et me suudaksime vastata kõigi huvidele. Vasakukäelisele viiuldajale me oma programmi luua ei suuda. Kõik taandub inimestele, kes südametunnistuse ja kõhutunde järgi püüavad leida selle, mis oleks kõige parem ja õigem ning mis sihtgruppidele saateid luuakse. Need otsused sünnivad peatoimetajate abil.

Tulemusi tuleks hinnata selle järgi, kas näiteks klassikalise muusika saade meeldis huvilistele või mitte. Isegi kui on väike sihtgrupp. Kui on vaid üks ratastooliga inimene, siis see ei tähenda, et me ei tee majadele kaldteesid. Kui ka enamik auditooriumist seda infot ei vaja, siis väike osa, kes vajab, on siiski väga oluline.

Ühtlasi on tähtis olla noorte jaoks uues meedias atraktiivne. Rahvusringhäälingu üks eesmärke on leida noortele interaktiivne võimalus jälgida meie programmi. Selleks oleme näiteks loonud koondava kodulehekülje, kus saab saateid alla laadida ja kuulata siis, kui tuju tuleb.

Interaktiivsed võimalused programmi järgimiseks on küll olemas, kuid kas noortel on midagi kavast leida?

Väga tugevat noorteprogrammi meil tõesti pole. Olen nõus, et tuleks leida magnet, püüdmaks isepäiseid noori. Küsimus polegi eelkõige rahas, vaid just ideedes. Olemasoleva raha piires saab teha väga palju. Loomulikult saaks raha paremini kasutada, kui oleks paremaid ideid. Üks hea värske idee näide on originaalsaade “Erisaade”. Konkurssidega püüame aeg-ajalt uusi ideid ka leida, kuid väga lennukaid mõtteid pole tulnud.

Mida te ise ETV-st vaatate?

Peamiselt uudiseid ja publitsistikat. Meelelahutusest rääkides on väga õnnestunud saade “Erisaade” ning “Pehmed ja karvased”. Kindlasti on ETV-s ka head eestimeelsed lastesaated.

Kurtmine, et ETV saated on osa vaatajate arvates igavad, ei kao kuhugi?

Kui ma olen fotograafiahuviline ja mulle tehakse fotograafiast saade, mida ma pean igavaks, siis on asjad valesti. Kui seda saadet kritiseerib inimene, kes pole fotograafiahuviline, siis sellel kriitikal pole põhja all.